2019. jaanuar kuni 2019. september - OSA1

On vihmane pühapäev, on 15. september aastal 2019 ning nüüd on see hetk, kui saab viimasest üheksast kuust mõned hetked kirja panna. On olnud lõbus, karakteriterohke ja aktiivne 2019 aasta talv, kevad, suvi. Kurta pole millegi üle, pigem ikka rõõmustada ja proovida mõtestada, et kuidas saaks veel paremini. Võtame osad teemad ja aja järjekorras ette.

Perepuhkus Hurghadas



Aga veebruaris käisime perepuhkusel. Pole selleks paremat formaati väikelastega, kui kõik hinnas viietärni hotell, kus on suured soojendusega lastebasseinid ning ohtralt tegevusi. See oli väga mõnus väljalülitus igapäevaelust, et siis oleks jälle väga mõnus oma igapäevaellu sisse tagasi tulla.


Jäime väga rahule ning hetkel teisi eesmärke ei oskakski puhkuseks soovida, kui et kõigil pereliikmetel on äge olla. Suure tõenäosusega lähme veel.

Ja ta on kohal, iiri setter Nata, hüüdnimega Naaskel


Meie peres on alati kaks koera. 2018 kevadel läks Miia ära ingliks ja Puntsel pidi aasta üksi hakkama saama. See oli suure südamega koera Punni jaoks väga keeruline aasta, need öised nutud, mis koer läbi une suudab nutta, need jäävad meelde eluks ajaks. Loomulikult selline suur elumuuts jällegi võttis Punslil paar päeva harjumist.


Aga selle aasta kevadel oli aeg ja võimalused küpsed, Nata tuli. Nata on pärit Tallinnast, kasvataja on Klaire Niilus ning Nata on sündinud 17. jaanuaril 2019. Nata iseloom ja tõuomadused on vägevad, täpsemini öeldes sobivad taluellu. Loomulikult sellest sai ta kohe hüüdnime Naaskel.


See on väga suur sündmus, kui perre tuleb koerakutsikas, see rõõm ja lust, mis lastes ja Puntslis vallandus, seda oli vägev vaadata. Nata (ime)tegudes tuleb postituses hiljem juttu.


Talv möödus muidu kenasti, kitsed olid karvapallid ja muudkui kasvasid. Isand Hummels hoidis kõigel silma peal ning kukk pistis ka aeg-ajalt laudast noka välja, kuigi talle talv üldse ei sümpatiseeri.




Perepildistamine talvel


Kirke sai aastaseks märtsi alguses ning sellest ajendatuna tegime talvel oma perest ka paar marudat pilti. Ikka hea aeg-ajalt nagu päris pildistamise teha ka, kui päris fotograaf teeb huvitavas lokatsioonis pilte. Fotode autor on Gerry Sulp ja koht on Vana Anatoonikum Tartus.



Kitsede poegimine 2019


Poegimine oli sel kevadel väga edukas ja ladus. Sündis üle neljakümne talle, kõik toimis. Kui meil 2015 aastal kolm kitse poegis, siis olime ärevust täis ja ei teadnud, mis ära teha, sel kevadel poegis 21 kitse ja olime rahulikud ning suures pildis kõik laabus väga hästi.



Ja see möll, mis muidugi siis nende rõõmupallidega kevadel toimus, seda on raske sõnades edasi anda.



Ja olgu siin ka üks suurepärane hetk, mis Teele tabas kevadel. Naaskel Natal sügelevad hambad ning kitsetalleld sügelevad sarved ja nii siis tehakse koostööd. Win-win!



Kuke ründamine ja teised paarutused


Kevadel ründas meie kanakarja rebane või kull. Täpselt ei tea, aga kord peale õhtust lüpsi leidsin kuke keset heinamaad krabamisjälgedega. Aga kukk sai ründaja käest minema ja jäi ellu.


Häbenes laudas oma kehva seisukorda, siis sai korda ja asus tagasi tööpostile. 
Suve teises pooles oli juba väga tegus ning muudkui askeldas ringi. Kui hein sai korralikult nii hoovi pealt kui heinamaalt niidetud, siis kadus ka rebane või kull. See kaua heinadel ja taimedel kasvada laskmine ongi mitmeotsaga asi, see annab küll elurikkust, aga igasugu metsaelanikel laseb ka elumajale ja laudale lähemale tulla, sest kerge on varjuda. Igatahes, oli see ründaja, kes oli, me vahva kukk tegutseb ja möllab edasi.



Nii nagu möllavad vahvalt edasi ka me viis hane. Millise karjamaal paarutajad ja jutustajad. Nende munade suurus on ka pehmelt öeldes muljetavaldav.




Loomulikult paarutasid karjamaal ringi ka kitsed. Teinekord niigi, et aedikust välja, kasvõi peremehele appi oksi tooma.



Ja nii sündiski karjakoer Nata või noh karjakoera funktsiooni aeg-ajalt täitev iiri setter. Kui kitsed tulevad karjusest välja, mida see aasta juhtub, siis Nata ajab nad tagasi.



Eks järgmise aastal tuleb nööri asemel kasutada traati ning vool tuleb ka karjusesse tugevam sisse saada. Õpime ja täiustame.

Suve ehitusprojekt - uus välivets ja ekspeditsioonid Kakakolli juurde

Traditsioonilised parendustalgud möödust ka sel suvel üliedukalt. Veidi sai sõnnikut suurde tõstetud, aga põhiprojekt oli uue välivetsu ehitus. Kõigepealt sai koostatud projekt.


Hoovi peal valmis siis karkass.


Lapsed loomulikult lõid ka kaasa.


Karkassi tõstsime siis õige kohale paika ning seina ja katus ja lõppviimistlus.



Loomulikult tuli avamiseks pildile ka Hummels.


Anna Kase igatahes on veendunud, et uues välivetsus elab Kakakoll ning nii ta viib sellesse kauni vaatega häärberisse inimesi ekspeditsioonile.







Heinategu ja heinapallid


Hein sai sel aastal palli jaanipäeva paiku. Hea hein tuli, 77 ca 250 kilost palli. Järgmise suveni me sellega välja ei vea, eks ostame kevade poole veidi ka juurde.



Ja olenemata, mis suvekuu on, heinapall on kodune batuudikeskus.



Ampsud ja saadused

Loomulikult teeme me ikka võid ja toorjuustu ja katsetame ka uusi asju, millest räägime õige pea. Aga kitsevõi eks, see on see päris amps, mis teeb maitsvaks iga võileiva, näiteks suvisele suitsurääbise võileivale tasub võid lausa peale panna.


Samuti saab kitsevõist teha koos rabarberiga nõnda maitsvast karamelli, et sobib ideaalselt oma toorjuustu ja maasikate peale.




Loomulikult on iga kevade amps värske kohupiim oma rohelisega.




See on kahest osast koosneva postituse esimene osa, teist osa saad lugeda siit.

Lisa kommentaar

Email again: