Kitsed ja kanad on meie elanud üle aasta. Loomad siin pea 80 aastat.

See oli 11. mail 2015, kui meie pere minibussis reisisid Kalde tallu tüüringi kitsed. Veidi aja pärast lisandusid ka esimesed kuus kana. Ja nii see vaikselt algas. Loomade pidamine on elustiil ja meile see meeldib. Aasta hiljem action käib täie auru ja rõõmuga. Aga et mitte muutuda liiga nostalgiliseks oma ühe aasta suhtes, siis siin hoopis veits päris nostalgiat ja paralleele.


Maja ise




Kahe foto vahe on vast ca 85 aastat. Mina istun trepil maja ees sel kevadel. Maja on sama, mis teisel fotol, tegelikult on vast sama ka elurütm ise. Maja ehitamist organiseeris minu vanavanaema ja enne meid viimati pidasid siin loomi minu vanaema ja vanaisa. Küll loomulikult mitte kitsi, vaid ikka peamiselt lehmi ning lisaks lambaid, kanu, hanesid. Siin üks foto minust hanedega, kes on vahvad loomad, aga kelle võtmine meil hetkel käiks üle jõu. Kuidas see nüüd oligi, pole mitte midagi paremat, kui oma hane muna hommikul omleti sees.


Ühesõnaga majast niipalju, et majas on veel meil teha korralik kanalisatsioonisüsteem ning elektrit arendada jms, aga maja on muidu vägev ning aastaringselt mugavalt elatav. Palk on paks ning vahetada tuli ainult ühes küljes alumine, aknad on uued, katus uus, laudis uus ning teise korruse ehitasime välja meie esmakordselt.


Loomad õuel


Maal elamiseks peab lisaks perele ja majale olema ka sisuline eesmärk. Meil on selleks eelkõige loomad, eelkõige kitsed. Ütleme nii, et kui kitsedel ja kanadel on kõht tühi, kuid samal ajal peenar kuivab kolmandat päeva, siis loomulikult kõigepealt tühi kõht ja alles siis kastmine vms. Igatahes kanad käivad nüüd meil samamoodi vabalt ringi nagu nad on alati käinud siin talus. Esimese ja kahe järgneva foto vahe vast ca 28 aastat.





Hobune vs edward



Mu vanaisal ei olnud kunagi siin traktorit, tal oli hobusega mingi kinnisidee. Minul hobust ei ole ega tule, mul tuleb nähtavasti kunagi multifunktsionaalne kobe ca 35hj traktor, kuid seniks ajan läbi oma edwardiga, mille juhtimine on muidugi väga tõsise näoga tegevus.



Käsitöö heinategemine

Nii nagu lakas tegin heina väikesena, nii me siin mässame ka kogu selle käimasoleva nädala. Ilmad on hullud, minu keha on juba väga pruun ning laupäeva õhtuks on meil tohutul hulgal topelläbisopsutusega heina lakas. Rõuku me pikka heina ei tee nagu vanasti, sest kitsed söövad parema meelega peenikest ja vaheldusrikkamat värki, millega praegu mässame. Aga jälle kaks fotot lapsepõlvest ja siis praegustest askeldustest.








Aasta kokkuvõte

Aasta kokkuvõtteks võiks öelda, et meil läheb väga hästi. Poleks uskunud, et okei pehme juustuni nõnda kiiresti jõuame ning üldse kõik on tegelikult palju lihtsam, kui eelnevalt mõtled, lihtsalt väga suur mure on see, et ööpäevas on ainult 24 tundi ning seega tõesti kogu aeg on kiire ning peab harjuma mõttega, et osad tööd peavadki oma järge ootama väga kaua. Igatahes, nüüd varsti peale heinaaega kõva juustu katsetama, selleks kõigepealt pisi-juustukeldrit leiutama. Need kaks on järgmise aasta ütleme nii kõige suuremad eesmärgid asjades. Hingedes on meil oodata järelkasvu ning nii saab järgmine aasta olema jälle täiest uus, huvitav ja rõõmus.

Loomulikult ka meie metsik juurviljapõld annab sel aastal ohtralt saaki, kui nüüd vähegi vett millalgi alla tuleks. Elame, näeme. Igatahes, alguses foto minust aastaid tagasi ning siis meie mai lõpu kartuli- ja maasikataimed.




Vahepeal oli ka suur tähtpäev, meie vanem koer Miia sai 10 aastat vanaks. Elagu printsess!


Ja aitäh kõigile inimestele, kes meie tegemistele kaasa elavad. Teie toetus annab jõudu. Teame, et elutunnetus kandub edasi ning vast see ongi meie elu kommunikatsiooni eesmärk. Jagada elutunnetust.


Lisa kommentaar

Email again: