Enne ja pärast suurt tormi

Meil siin mõned ööd tõmbas täiega välku ning pladistas. See ei olnud maailma lõpp, kui loodusel on omad teemad ja jõud. Aga peale meeletut kuumalainet oli see taimedele asjalik, aga nüüd segapudruna kokkuvõte viimase aja tegemistest.

Jaanipäev



23. juunil juhtus kõigepealt selline sündmus, et koos heade külalistega likvideerisime ühe vana viltu vajunud kuuri õue pealt. Eks ikka oli hea varju alla kola panna, aga oli ka aeg see viltu vajunud kuur likvideerida. Vanaisa mu mäletamist mööda pidas selle ühes osas talviti hobust, teises osas olid suured ahjupuud, aga kuur oli juba aastaid viltu vajunud ja pehkinud. Õue visuaal muutus ilusamaks. Muidugi vaja veel vana heinapalli lõkkesse veeretada ja muud nipet-näpet.


Aga 23. juuni õhtul käisime külas sõpradel Võrtsjärve ääres, kus sai mõnusalt saunas käidud, juttu aetud ja ka #kaldetalu toorjuustu mekitud.






Laadal käik


24. juuni õhtul oli meil siin kohalikus mõisapargis meie talust ca 300 meetri kaugusel suure heki taga küla jaanituli ning enne seda ka väike taluturg. Kuna meie toodang on veel pisku, siis selline väike üritus oli paras laadalkäigu kondiproov. Eks ikka päeval loomulikult mõtlesime ka, et kuidas see meie lauake välja näeb ning käepärastest vahenditest tegime viidad ning haarasime majast ühe vana kirjutuslaua.



"Päris hea on, ei olegi kitsemaitset!" see oli see standardlause, mida ütlesid paljud (vanad)inimesed, kui said maitsta meie kitsetoorjuustu meie maasikatega. Oli väga tore inimestega suhtlemise galerii ning saime kenasti oma kuus ja pool kerakest juustu müüdud. Nii mõnedki inimesed kiitsid ka meie maasikaid ja mis seal imestada, meil kasvab põllul huvitavaid sorte maasikaid ning päikest ka jagub Eestile ebamaiselt meie savisele põllule. Ühesõnaga, maasikad meil kasvavad hästi ning koos toorjuustuga maitsevad veel eriti hästi. Meie praeguse koduse menüü põhiteema.


Aga väärtuslikum teadmine laadalt oli see, et inimesed arvavad, et meie kitsejuust on eriline ja maitsev. See annab tohutult jõudu ja rõõmu.

Mamma Frau ja tema tütar Mona


Muidu loomad elavad hästi, omaette duo on muidugi mamma Frau ja tema tütar Mona. Kogu aeg hängivad kahekesi ringi. See on suhteliselt koomiline, et kuidas üks ema võib tütart poputada.





Oma tibude hull Puntsel


Ja muidugi teaduslikku või šamanistlikku sekkumist vajaks suhe, mis on kujunenud Puntsli ja tema kanakeste vahel. Ta võib neid järjest vaadata terve päeva ja siis nad ronivad Puntsli peal ja ta ikka vaatab neid, lõpuks tuleb Puntsel laudas lihtsalt süles ära tuua, sest jumal küll koer peab ju millalgi sööma ja pissima ka.


Aga noh kui kanamaja alla lisaks Puntslile ronivad ka mamma Frau ja Monakene, siis nagu tundub, et muud polegi vaja, kui laut oleks hästi madal ja kõik loomad saaksid üksteist jälgida.





Pärnaõied ja teised saadused



Ma ei mäleta aastat, kui paar päeva peale jaanipäeva oleks pärnaõied lahti. Pärnaõite korjamine algas, sellest saab talvel teha väga tugeva toimega sooja teed. Värsket kartulit sõime juba nädal enne jaanipäeva, muidugi see oli pigem tingitud heast eelidandamisest, aga siiski on see aasta osad saadused väga varajased ja osad võtavad meie põllul aega. Meil pole aega ja võimalust kogu põldu kasta, nii näiteks porgand, kaalikas, naeris tulevad aeglaselt välja. Samas suhkruhernes möllab täiega. Huvitav aasta ja eks neid segipaisatud kliimaga aastaid hakkab järjest rohkem olema.


Igatahes oleme rõõmsameelsed ning tegutseme edasi. Ahjaa, nastik hävitaks meie laudast, saunast ja mujalt kõik närilised ära, ausalt öeldes, mul pole ussi vastu midagi, kui ta ei sega ja teeb tööd.



Lisa kommentaar

Email again: