Sildid:

KOLM LUGU ARGIPÄEVAST, LÕIGUD PÄEVIKUST

Mõnedel päevadel lähevad lood kirja Facebooki, aga kuna kõik inimesed Facebooki ei loe ja ei peagi lugema, siis olgu siin kolm lugu ja sündmust viimasest ajast.

31. juuli 2015

Olen üksi maal. Ärkan siis hommikul ülesse nagu ikka ning lasen koerad pissile ja marsin Kanaelu juurde, et kanad õue lasta ja siis vaatan, aaaa Hummels jalutab õue peal ringi nagu õige mees. Kiire pilk tema aiale ning ta on värava lahti hüpanud, nähtavasti niipalju vastu väravat karanud, et riiv on pesast välja tulnud.

Algab püüdmisoperatsioon. Koerad tuppa kinni. Hummelsi saan meelitatud tüdrukute õueaeda. Aga ega teda kätte ei saa. Kui aeglane on inimene kasvava uudishimuliku, kuid häbeliku sikuga võrreldes. Vahepeal lasen ta lauta, aga tüdrukud lähevad oma sulus ärevusse, sikk laudast välja ning siis proovin teda oksa ja krõbuski ja ristikuga meelitada oma häärberisse, aga ta ei lähe uksest sisse, kappab jälle ja jälle ümber tüdrukute välisaediku minema ja eest ära. Selline tagaajamismäng kestis meil ca 2h. Korra sain ta ühte aia nurka ja enda arust siis kiiresti krabasin, aga seal oli üks mätas püsti ja ma käisin niimoodi käna, et komöödiafilm. Ausalt öeldes tundsin end suht abituna.

Oli selge, et vaja on muuta taktikat, muidu ma jäängi siku järgi jooksma terveks päevaks. Tegin laudaukse lahti, lasin tüdrukud sulust valla ning siis meelitasin tüdrukud krõbuskiga uuesti sulgu ja siis Hummels tuli ka sulgu tüdrukute söögikaussi ampsama ja põmm käes. Poiss sülle ja oma koju tagasi. Lisariiv ukse ette. Lisalaud söödakünale. Ma loodan, et rahvuslikku etnojooksumängu "siku tagaajamine" ma niipea enam mängima ei pea. See on muidu siuke aktsioon, et ei ole mahti hashtagiga instapilte teha. Elu maal on seiklus.

2. august 2015

Maaelu üllatus. Järgnev jutt pole esteetidele.

Hakkas mind vaevama nägemus, et meie maja kuivkäimla süsteem on jälle täis. Vaevas ja vaevas mind senikaua, et täna võtsin ette. Eelnevalt mõtlesin, et äkki ikka ei võta ette, et tellin Valgast fekaaliveo auto, aga peale seda, kui meil käis pesumasina ühendaja, kes muidu tundus eriti noormaalne mees, et rääkisime omavahel veel, et kuidas ta Pärnu lahel käib koha püüdmas, aga siis lõpuks küsis 70€ (20€ transport!?) ja veel seda, et mis parteist me oleme, et tema on Keskerakonnast, et pole meid nagu piirkondlikel üritustel näinud, et ühesõnaga peale seda otsustasin, et tuleb ise ära teha kõik, mis võimalik.

Augud metsistunud kuuseheki vahele maasse, koerad kinni, saunale küte alla keset pühapäeva, igaks juhuks võimalikult vähe riideid selga ja avan mina siis maja küljel asetseva kuivkäimla välisluugi. Esimene üllatus on see, et pole seda inimvirtsa niipalju midagi, et paak ei ole hetkel täis. Aga noh kui lahti tehtud, siis tassin ikka ära. Tassin, mis ma tassin ja korraga avastan vedelikust midagi musta, aga see on imeliku kujuga, ei ole väljaheide. Lähemal vaatamisel selgub, et see on lind?! Suhteliselt suur lind.

Kuidas sai (surnud) lind täiesti kinnisesse vetsupaaki? Et ta ise sinna lendas on välistatud, väljast on luugi peal tuuletõkke plaat, siis kile, mille peal on kõvasti liiva ning siis veelkord teine raske suur luuk. Vetsust seest oleks ta pidanud peale seda, kui kuidagi majja lendas üles tõstma vetsupoti kaane ning punni eest ära tõmbama ning sisse lendama potist. Ei ole väga võimalik.

Teooria number üks on see, et ta lendas sisse vetsukorstnast. See on raske, kuna korstna läbimõõt on ca 15 cm ning korstnalt on müts peas ning korsten on suhteliselt pikk katusest välja (paagini ca 4m), aga on mingi võimalus, et ta korstna otsa ja mütsi vahelt lendas sisse ja siis kukkus alla. Aga kuna lind oli nagu täiskasvanud paks kuldnokk või harakas, siis ta väga seda sisselendamist ja kukkumist ette võtta oma mõõtude pärast ei saanud.

Teine teooria on palju huvitavam ja sotsiaalsem. Meil on juulis külas käinud arvestatav hulk lapsi. Nähtavasti neist üks punt lapsi leidis surnud linnu. Aga mida sa teed esemetega/asjadega, millest sa tahad täiesti lahti saada? Sa lased nad vetsupotist alla ja nad ongi igaveseks kadunud. Ega laps(emõistus) saa aru, et kuivkäimla kaudu ei kao esemed teadmatusse. Ma arvan, et see on fantaasiamaa, et mida kõike võivad lapsed vetsupottidest alla lasta. Ega ma seda välja selgitama ei hakka, et kas keegi viskas surnud linnu vetsupotti, sest pole mul selle teadmisega midagi peale hakata, kuid mulle meeldib mõelda, et laps siiralt tahtis linnulaiba kaotada ära. Jäädavalt.

Minu päevatöö oli täna loomulikult õnneliku lõpuga. Astustin ühe kalossiga ühte virtsaauku. Hüppasin siis kohe tiiki ja saunas nühkisin hiljem seda jalga nagu katkukollet. Homme ostan Valga Magasini poest uued kalossid. Ja siis täna lõunaks sõin keedetud ube ja lugesin litaka Houellebecqi. Milline eksistentsi õrnus.

4. august 2015
Kui ma täna hommikul kell 6.50 majast välja astusin, siis oli tiigi ääres must-toonekurg. Ma võin muidugi eksida, aga ta oli liiga tume, et olla haigur või sookurg. Täitsa must lind valge kõhu ja punase nokaga. See on suurepärane ürglooduse tüüp. Ta elab ainult põlismetsas ning siis augusti algul hakkavad pojad pesast välja lendama ja ringe tegema ning iseseisvuvad. Musti-toonekurgi on vist Lätis mitmeid kordi rohkem kui Eestis. Eks neil on seal Koiva/Gauja jõe ääres ürgses paksus padrikus hea pesitseda. Lugesin netist, et must-toonekurg on üks liike, kes on siin kauem pesitsenud kui soome-ugrilased. Igatahes tänase lummava kohtumise põlisasukaga (istus lind aurava tiigi ja aurava heinamaa sees) lõpetas iiri setter. Miia märkas ja sõimas linnul niimoodi näo täis, et mida sina üldse siit tahad ja kes sina üldse selline oled. Lind tõusis lendu ja mul ei jäänud muud üle, kui öelda Miiale kurvalt "Tubli, tubli, valva, valva"

Lisa kommentaar

Email again: