Õunamahlane september

Vahepeal sadas väga jõhkralt, meil siin tuli ja tuli taevast vihma. Aga siis eelmise nädala lõpus said sajud läbi ja nüüd on ilus sügis. Mõned fotod ja lood vahepealsest ajast. Meil valmivad sügisannid.

Seened


Kuna on olnud niiske, aga kogu aeg parajalt soe, siis seeni kasvab iga nurga peal. Oma kukeseene laadungid ja marineerimiseks veidi riisikaid oleme metsast ära korjanud ning nüüd naudime lihsalt seente ilu erinevates õue nurkades.






Pihlakamarjad


Valmivad loomulikult ka pihlakad, kukuvad popsti sissesõidutee peale maha ning kukk oma naiskonnaga loomulikult maiustab vitamiine. Kukk sööb agaralt ka õunu õunapuuaias ja õunu om meil sel aastal palju.


Mahlategu korda kolm





Kolm korda oleme nüüdseks õunamahla teinud. Kogusumma on praeguseks natuke alla 500 liitri, millest keldrisse on leidnud purkides oma koha pea 200 liitrit. Esimene kord tegime kahekesi, kaks teist korda tulid Ats ja Ive ka punti ja läks hulka ladusamalt.



Mahlategu on traditsioon, mis peab jääma. Selle tegevuse keskmes on vanakooli süsteem - purustaja ja mahlapress. Mahlapressi vahele saab neid kooke teha erineva tehnoloogiaga. Eks igaüks teeb nii nagu endale kõige käepärasem on ning igal aastal on vaja esimese viiekümne liitriga nipid meelde tuletada ja siis juba läheb pressimine hooga. Eriti, kui saab seda teha mitmekesi kindla tööjaotusega.


Mahlateo kõrvalprodukt on õunakoogid ning need meeldivad kitsedele väga. Lihtsalt peab vaatama, et liiga palju neid nad korraga ei sööks.



Anna oma loomaaed



Anna on loomulikult sõber kõigi loomadega. Kuigi see hetk on juhuslik, siis saab ka kitse sarvele pai teha.



Kitsede ja kanade vaatamine ning nendega kõvahäälselt suhtlemine on Anna üks lemmiktegevusi. Muidugi õuna süües peab olema ettevaatlik, et sult lihtsalt kaks kõige suuremat sõpra õuna pihta ei paneks.


Kaks kõige suuremat sõpra loomulikult panevad üldse kõik pihta ja ronivad ka sõnnikuhunniku otsa suurt varandust otsima.


Teise ajutise sõnnikuhunniku otsa meeldib ronida jälle kukel oma jüngridega.



Maapirnid ja päevalilled



Esimest korda kaevame maa seest ka välja maapire. Maapirn on oma võsud kenasti laiali ajanud ning maa seest tulevad välja sellised toredad junsud. Täiendavad meie söögilauda sel talvel.


Teelel on traditsioon, et üks rivi päevalillil peab igal aastal põllu servas kasvama.



Ristiku ette toomine

Kitsed elavad muidu hästi. Paigutasime veidi tallesid ja lüpsikitsi ümber nii, et nüüd on poisudele talled näha ja siis alguses käiski kõvem uudistamine.



Või noh mis talled nad enam on, peaaegu nagu noorkitsed, poistega kokkusaamiseni on jäänud veidi alla kuu.

Igatahes sel aastal veel kõigile kopleid ei tee, see saab teoks järgmisel kevadel. Praegu käib ristiku ette vedimine perekondlikult. Loomulikult on kitsed selle olukorraga üsna rahul. Neile restoran meeldib ning mõnus on oodata aia taga järgmist laadungit.






Seitse lüpsikitsed elavad hästi ning need seitse kitsetalle, kes meil sirguvad on ka parajad ambaalid. Nad on suhteliselt suured, suhteliselt enesekindlad ja ka ülemeelikult sõbralikud.






Kõrvitsate korjamine


Põllu ääres on eelmise aasta sita hunnik ning selle otsas kasvasid kõrvitsad. Pühapäeval jõudsime nii kaugele, et kõrvitsad sai majja ära toodud.




Väike poseerimine käis asja juurde, siis ladusime kõrvitsad edwardi kärusse ja sõitsid Eesti arbuusid koju.


Ühesõnaga, hetkel on ilus septembri lõpp.



Lisa kommentaar

Email again: