Kaks elu jaatavat stseeni, millest teisest me jäime kahjuks ilma

Sellel postitusel on 1 vastus
STSEEN1
On juuni keskpaik. Pühapäev. Meil on maal ehitusmehed ja mõned sugulased on õue peal. Pikutan toas keset päeva, sest kirjatöö on teinud pea paksuks. Abikaasa pistab pea ukse vahelt sisse:

"Tule õue, üks mees tuli hoovi peale ja tahab kitsedele heina tuua. Tule kohe, ta tahab suhelda."

Lähen õue. Kitsede juurest leian väikese mehe.

"Ma olen Hundi-Sulev, sinu vanaisa Kase Mart oli mul väga hea sõber."

Ma pole Hundi-Sulevit varem elus näinud, minu vanaisa suri 19 aastat tagasi. Kiire arvutus ütleb, et Hundi-Sulev on nähtavasti ca 80+ või rohkem aastat vana.

"Tead mul on see, et ma niitsin vikatiga heina. Nii umbes tonn heina. Juuutubes on ka videod kuidas vikatiga saab kiiremini niita kui trimmeriga. Ilus peenike hein on, ma panin kokku, kuivatasin, see sobiks talveks kitsedele."

Uudis meie kitsedest on levinud külas. See on sündmus.

"Kas sul on järelkäru?" küsib Sulev.

"Meil ei ole järelkäru, aga kui bussi tagant tühjaks teeeme, siis saaksime sellega ära tuua."

"Ei, bussiga ei too, see on liiga suur tüli. Hea küll, ma ehitan ise järelkäru ning toon mõni päev ära."

"Ma tulen appi peale panema heina sinu juures või siis appi ehitama."

"Ei ole vaja, ma saan naisterahvaga hakkama, hea küll."

Sulev küsib veel igaks juhuks minu numbri, siis paneb oma vanale Audile hääled sisse ja ongi läinud.

STSEEN2
Möödub paar vihmast nädalat, mil halva ilma tõttu Sulevit ei tule. Eile saabus maale Teele õde koos teise klassi lõpetanud tütre ja tütre sõbrannaga. Tüdrukud peale kanade ja kitsede esmast vaatamist, panid päästevestid selga ning mässasid jäägitult kummirõngaga tiigi juures. Päästevestid olid nii olulised elemendid, et nendega mindi isegi tuppa lauda sööma. Lapsed maal värk.


Igatahes olen ma siis olnud kuu aega maal ning koos abikaasa ja koertega stardime eile õhtul mõneks päevaks Tallinna.

Oleme pool tundi teel olnud, jõuame ca Tõrvasse, kui tuleb kõne tundmatult numbrilt ja räägib Sulevi proua:

"Olete kodus jah, me oleme siin teie heki taga, toome kitsekestele heina."

Järgnev jutt/tegevus on suures osas kirja pandud hiljem telefoni teel edastatud kirjelduste järgi.

Hoovile sõidab vana audi, mille taha on ehitatud järelhaagis, mille peal asetsev heinakuhi on sama suur kui linnaliini buss. Sulev keeldub heina maha asetamast, kuna see on nii kuiv, nõuab võimalust hein laka peale visata. Helistame naabripoisi appi. Kuniks käib meeskonna komplekteerimine, on Sulevi proua kitsede juures ning hakkab kitsede keeles häälitsema. Tänu sellele on ta esimene inimene, keda meie sikk Hummels lubab endale pai teha. Naabripoiss ja Sulev eemaldavad kitseaedikust lõigu laudu, võtavad lakaluugi vanadest laudadest lahti suuremaks ning lapsed vahetavad päästevestid öösärkide-tuduriiete(?!) vastu ning Sulev, Sulevi proua ning tüdrukud ronivad lakka. Naabripoiss hakkab heina alt üles viskama, lapsed võtavad vastu, Sulev tõstab lakas heina edasi, proua viskab heinale soola. Teele õde koordineerib kõike seda tegevust. Rõõmsad emotsioonid löövad üle pea ning inimesed sõbrunevad hetkega. 45 minutiga on tonn heina lakka visatud ja talveks soolaga kihiti ära pandud.

Igatahes, maal elu käib ja rõõmustab! Maal elavad head inimesed!

1 vastus

Ohh..türjam. Silmanurga võtab märjast. Tead, seda on kohe nii hea ja liigutav lugeda. Ma täitsa kujutan ette.. Teate, see teie maaelu...asi..on levinud kuidagi igasuguseid imelikke kanaleid pidi. Minuni jõudis see ka kuidagi inimestelt, kelledelt seda oodatagi poleks osanud. Väga hea ja tore lugemine. Muidugi saab nalja ka - see teie kana-aedik on üks nalja-aedik. Laske kanad ikka suurele kana-alale. Seal kapis istudes nad veidi stresseeruvad. Kitsekese soolesõlme oleks ka teadjama pilguga vältida näinud. Aga teate - need teie väikesed apsud, labidaga kartulikülvid ja mikrobussiga taliheinaveod ongi väga südantsoojendavad ja toredad. Te olete toredad ja ilusad noored inimesed ja mul on tõesti hea meel, et te maale olete elama läinud ja seda elu meiega niimoodi fotodega ja juttudega jagate. Armas eesti rahvas! Artur Vambola, 30. juuni 2015

Lisa kommentaar

Email again: