Metsik elu Eestis
Mart ja Teele ja TEISED MAAL

2019. jaanuar kuni 2019. september - OSA1 Mart Kase

On vihmane pühapäev, on 15. september aastal 2019 ning nüüd on see hetk, kui saab viimasest üheksast kuust mõned hetked kirja panna. On olnud lõbus, karakteriterohke ja aktiivne 2019 aasta talv, kevad, suvi. Kurta pole millegi üle, pigem ikka rõõmustada ja proovida mõtestada, et kuidas saaks veel paremini. Võtame osad teemad ja aja järjekorras ette.

Perepuhkus Hurghadas


Aga veebruaris käisime perepuhkusel. Pole selleks paremat formaati väikelastega, kui kõik hinnas viietärni hotell, kus on suured soojendusega lastebasseinid ning ohtralt tegevusi. See oli väga mõnus väljalülitus igapäevaelust, et siis oleks jälle väga mõnus oma igapäevaellu sisse tagasi tulla.


Jäime väga rahule ning hetkel teisi eesmärke ei oskakski puhkuseks soovida, kui et kõigil pereliikmetel on äge olla. Suure tõenäosusega lähme veel.

Ja ta on kohal, iiri setter Nata, hüüdnimega Naaskel


Meie peres on alati kaks koera. 2018 kevadel läks Miia ära ingliks ja Puntsel pidi aasta üksi hakkama saama. See oli suure südamega koera Punni jaoks väga keeruline aasta, need öised nutud, mis koer läbi une suudab nutta, need jäävad meelde eluks ajaks. Loomulikult selline suur elumuuts jällegi võttis Punslil paar päeva harjumist.


Aga selle aasta kevadel oli aeg ja võimalused küpsed, Nata tuli. Nata on pärit Tallinnast, kasvataja on Klaire Niilus ning Nata on sündinud 17. jaanuaril 2019. Nata iseloom ja tõuomadused on vägevad, täpsemini öeldes sobivad taluellu. Loomulikult sellest sai ta kohe hüüdnime Naaskel.


See on väga suur sündmus, kui perre tuleb koerakutsikas, see rõõm ja lust, mis lastes ja Puntslis vallandus, seda oli vägev vaadata. Nata (ime)tegudes tuleb postituses hiljem juttu.


Talv möödus muidu kenasti, kitsed olid karvapallid ja muudkui kasvasid. Isand Hummels hoidis kõigel silma peal ning kukk pistis ka aeg-ajalt laudast noka välja, kuigi talle talv üldse ei sümpatiseeri.




Perepildistamine talvel


Kirke sai aastaseks märtsi alguses ning sellest ajendatuna tegime talvel oma perest ka paar marudat pilti. Ikka hea aeg-ajalt nagu päris pildistamise teha ka, kui päris fotograaf teeb huvitavas lokatsioonis pilte. Fotode autor on Gerry Sulp ja koht on Vana Anatoonikum Tartus.



Kitsede poegimine 2019


Poegimine oli sel kevadel väga edukas ja ladus. Sündis üle neljakümne talle, kõik toimis. Kui meil 2015 aastal kolm kitse poegis, siis olime ärevust täis ja ei teadnud, mis ära teha, sel kevadel poegis 21 kitse ja olime rahulikud ning suures pildis kõik laabus väga hästi.



Ja see möll, mis muidugi siis nende rõõmupallidega kevadel toimus, seda on raske sõnades edasi anda.



Ja olgu siin ka üks suurepärane hetk, mis Teele tabas kevadel. Naaskel Natal sügelevad hambad ning kitsetalleld sügelevad sarved ja nii siis tehakse koostööd. Win-win!



Kuke ründamine ja teised paarutused


Kevadel ründas meie kanakarja rebane või kull. Täpselt ei tea, aga kord peale õhtust lüpsi leidsin kuke keset heinamaad krabamisjälgedega. Aga kukk sai ründaja käest minema ja jäi ellu.


Häbenes laudas oma kehva seisukorda, siis sai korda ja asus tagasi tööpostile. Suve teises pooles oli juba väga tegus ning muudkui askeldas ringi. Kui hein sai korralikult nii hoovi pealt kui heinamaalt niidetud, siis kadus ka rebane või kull. See kaua heinadel ja taimedel kasvada laskmine ongi mitmeotsaga asi, see annab küll elurikkust, aga igasugu metsaelanikel laseb ka elumajale ja laudale lähemale tulla, sest kerge on varjuda. Igatahes, oli see ründaja, kes oli, me vahva kukk tegutseb ja möllab edasi.



Nii nagu möllavad vahvalt edasi ka me viis hane. Millise karjamaal paarutajad ja jutustajad. Nende munade suurus on ka pehmelt öeldes muljetavaldav.



Loomulikult paarutasid karjamaal ringi ka kitsed. Teinekord niigi, et aedikust välja, kasvõi peremehele appi oksi tooma.



Ja nii sündiski karjakoer Nata või noh karjakoera funktsiooni aeg-ajalt täitev iiri setter. Kui kitsed tulevad karjusest välja, mida see aasta juhtub, siis Nata ajab nad tagasi.



Eks järgmise aastal tuleb nööri asemel kasutada traati ning vool tuleb ka karjusesse tugevam sisse saada. Õpime ja täiustame.

Suve ehitusprojekt - uus välivets ja ekspeditsioonid Kakakolli juurde

Traditsioonilised parendustalgud möödust ka sel suvel üliedukalt. Veidi sai sõnnikut suurde tõstetud, aga põhiprojekt oli uue välivetsu ehitus. Kõigepealt sai koostatud projekt.


Hoovi peal valmis siis karkass.


Lapsed loomulikult lõid ka kaasa.


Karkassi tõstsime siis õige kohale paika ning seina ja katus ja lõppviimistlus.



Loomulikult tuli avamiseks pildile ka Hummels.


Anna Kase igatahes on veendunud, et uues välivetsus elab Kakakoll ning nii ta viib sellesse kauni vaatega häärberisse inimesi ekspeditsioonile.







Heinategu ja heinapallid


Hein sai sel aastal palli jaanipäeva paiku. Hea hein tuli, 77 ca 250 kilost palli. Järgmise suveni me sellega välja ei vea, eks ostame kevade poole veidi ka juurde.


Ja olenemata, mis suvekuu on, heinapall on kodune batuudikeskus.



Ampsud ja saadused

Loomulikult teeme me ikka võid ja toorjuustu ja katsetame ka uusi asju, millest räägime õige pea. Aga kitsevõi eks, see on see päris amps, mis teeb maitsvaks iga võileiva, näiteks suvisele suitsurääbise võileivale tasub võid lausa peale panna.


Samuti saab kitsevõist teha koos rabarberiga nõnda maitsvast karamelli, et sobib ideaalselt oma toorjuustu ja maasikate peale.



Loomulikult on iga kevade amps värske kohupiim oma rohelisega.




See on kahest osast koosneva postituse esimene osa, teist osa saad lugeda siit.

Juuli, august 2018 Mart Kase


Jah, see oli väga soe suvi. Päike kõrvetas ning elu kulges väga heas rütmis. Väike ülevaade heinast, veepuhastist, võileivadest ja kitsedest.

Heinapallid ja Pikajärv


Meie kultuurheinamaa andis sel aastal väga head saaki. Eks see ole tingitud heast seemnest ning ka sellest, et meie kandis siiski veidi vihma sadas ning siis niiskus mõnuga langes mäe otsas alla ning niisutas heinamaad.


Mõnus on ju heinapalli peal oma jalgu sirutada ja maailma uudistada. Heinapallid jäävad alatiseks maaelu romantika ja rõõmu osaks.

Loomulikult jääb alati maaelu romantika osaks ka käsitsi heina lakka tegemine ning nii sai ka sel aastal lakka üles loobitud. Seda heina on hea traditsiooniliselt märtsi lõpus sündivatele talledele anda.



Suveõhtuti sai Pikkjärves (Anna jaoks Pikajärves) suplemas käia. Kilked vette hüpetes on alati ka suve lahutamatud osad.


Ja suvel on üldse mõnus oma varbaid laia maailma poole sirutada ning lihtsalt maailma uurida.



Suvi 2018 suurprojekt - veepuhasti


Sel suvel otsustasime endale panna võimsar aua-, mangaani- ja veekareduse eemaldusseade. Eks selle projektiga läks nii nagu nende projektidega läheb alati, et alguses tahad väikselt teha, aga siis ilmnevad asjaolud ning projekt paisub, väljub eelarvest ning lõpptulemus on küll ilus, aga kallis.

Ühesõnaga, kõigepealt tegime vana saunamajakese endise köögi kolast tühjaks. Kola ju meil on ja mitte vähe.




Peale seda toimusid kaevetööd, nimelt oli vaja luua torustik, et veetrass seadmest läbi juhtida ning ka kanalisatsioonisüsteem, et puhastvesi meie suurde septikusse juhtida. Aga kuna saunamaja asub ca 1,5 meetrit allpool kanalisatsioonitrassi, siis see tähendas pumbaga kaevusüsteemi.


Aga kõik on ju võimalik, eriti veel, kui kukk koos kanadega on kopal abiks kaevetöödel. Kopajuht arvas, et tegelikult oleks täiesti mõistlik "kanakaitse" vms ka kaevetööde eelarvesse panna, sest see nõuab ettevaatlikust, et kanale pihta ei kaeva.


Aga nali naljakas. Välistrassid said paika.

Kuid vana olematu betoon nägi saunamajas näotu välja ning nii korraldasime külla saabunud sõpradega talgud. See tähendas seda, et lõhkusime vana põranda välja ning torustik paika ning tasandustööd.



Ka väljast sai saunamajake uue musta meie hoovi põhitooni.




Peale seda tuli betooni valamiseks eeltööd ning siis tuli hoovi peale majakese enda suurune betooniauto ning sauna majakese kõikide ruumide põrandad said uueks.




Samuti said uueks valgeks ja helgeks saunamajakese siseseinad. Siseseinad jäävad nii nagu on.


Ja loomulikult sai majake vahepeal ka uue elektrisüsteemi
.

Kui see kõik sai tehtud, siis tuli veepuhasti mees ning kaks öödpäeva installis tuumajaama ja torustikku ning kui siis peale südaööd teisel päeval lõpetas, siis hakkas kõik õlitatuld tööle. Nüüd võib naljaga öelda, et nüüd on meil vee- ja kanalisatsioonisüsteem, mis peab elama üle meid ja veel kolm põlvkonda.

Loomulikult on veel teha elementaarne välissoojust saunamajakesele, aga võib öelda, et selle suvega muutus see hoone uskumatult palju.



Kitsevõi ja toorjuustuga võileivategu

Aga loomulikult katsetame oma juustuköögikeses kogu aeg, et kuidas teha kitsepiimast ideaalset võid ja ideaalset värsket toorjuustu. Piimatehnoloogia ei käi nii, et korra teed ja siis on retsept valmis, küsimus on väga suures praktikas. Kitsepiimast parimate toodete tegemiseks on vajalik pidev trenn ning pidev areng detailides. Igatahes, mis eksperdid meie toodetest arvavad, võib vaadata sellest videost.

Oleme saanud aru, et kõige parem on inimesele võileib valmis teha. Pakkuda värsket kitsevõid ja värsket toorjuustu saia või leiva peal. Palun väga.





Õppimine

Tähtis on loomulikult targemaks saada. Käisime augustis ja septembris Olustvere koolis koolitusel "Kitsepiimast toodete valmistamine". Koolitusel käisime kolmekesi - Mart, Teele ja Kirke, Anna oli vanaemaga kodus.




Koolitusel loomulikult saime targemaks, on detaile, mida teeme väga hästi, aga on palju detailie osades detaile, mida peame veel katsetama ja juurutama. Igatahes soetasime ka raamatu, mida soovitame kõigile kokkadele, tootjatele, kasvatajatele.


Kitsede elu suvel



Aga kuidas siis elavad meie kitsed? Hästi elavad, karv läigib ning neile meeldib väga tatsata karjamaale ja siis lauda juurde tagasi ja siis jälle karjamaale ja lauda juurde tagasi ning nii ei tea mitu korda päevas.





Noorkari aina kasvab ning aeg on tüdrukutele varsti nimed ka ära fikseerida. Praegu käib iseloomude ja nimekõla kokku tunnetamine.




Igatahes mamma Frau tütre Klaara tütar sai nimeks Pauline. Ta on juba praegu suur ja uhke loom ning kõige tähtsam on pikutada aeg-ajal ka oma ema kaisus.


Kitsed on uudishimulikud ja head loomad, kui nende rutiinist kinni peab. Iga päev õigel ajal 2 lüpsi ning vähemalt paar korda nädalas suur kuhi oksi ka ette.


Metsaskäigud ja turnimised


Käime mahalangenud puitu saagimas oma metsas ja ka niisama uudistamas seal padrikus.




Tüved, millest saab sirged pakud välja saagida, neist saab ka miskit asjalikku. Näiteks hüppemängumaa, Annale meeldib väga hüpata, nii said osad pakud toodud talle hüppamisringiks.


Anna on nüüd 2-aastat vana ning Kirke sai just 6-kuud vanaks. Paneme edasi, peaasi, et nalja saab.









JUUNI 2018 Mart Kase

Juunis juhtus meil palju. Käis palju külalisi ning ka ise väljusime oma minibussiga juuni esimeses pooles kodust hommikuti, sest kitsepoisud oli vaja oma uutesse kodudesse toimetada.

Poiste vedu


Juhtus nii, et kõik sel aastal meie tallu sündinud poisud said endale uued kodud ning nendest transpordi minilugudest saab lugeda neilt linkidelt. LUGU1, LUGU2, LUGU3, LUGU4, LUGU5, LUGU6

Kitsepoisude uutesse kodudesse viimine on väga lahe formaat Eesti inimeste ja kohtadega tutvumiseks.

Kira vahvad kolmikud


7. juuni hommikul läksin lauta tavapärasele hommikusele lüpsile, aga sellest ei kujunenud üldse tavapärane hommik. Minu üllatus oli suur, kui laudas ootasid mind kolm vahvat tegelast. Nimelt, poegis meil 12 kitse märtsis ja Kira tundus lihtsalt ambaal, kes ei jäänud talvel tiineks, aga ju Hummels suskas ikka viimasel hetkel jaanuaris ära enne kui naiste juurest eraldi elama läks. Igatahes kolm vahvat suvetalle on seega meil sel aastal. Kira on suurepärane ema, lihtsalt hästi hooliv ja hästi karm. Nii nagu tema ütleb, nii on. Kira valis kaks talle, ühe poisi ja ühe tüdruku, kellele ta annab tissist süüa ning ühte neiut toidame lutiämbrist ise. Kasvavad kõik kenasti.



Külastused


Piima on meil rohkem ning nii teeme nii toorjuustu, hapukohupiima kui ka võid. Seda kõike paneme ka lauale, kui külastus on eelnevalt kokku lepitud. Värskes toidus on üks maaelu võti ning nii sööme loomulikult ka ise mõnuga oma kitsesaadusi ja naksakaid, mis saame peenramaalt võtta. Need on lihtsad ja head eined.



Pärnaõied



Enne jaanipäeva said valmis pärnaõied, see tähendab, et maja eest puult langetame ühe oksa ning pärnaõite noppimine on meeldiv ühistöö.



Aga meil kasvab ka teine noorem pärnapuu heinamaa ääres ja kui sellest juuni teises pooles edwardil mööda sõitsin, siis lõi ninna ülimagus meelõhn.


Aga läksid siis Teele ja Anna üks päev sellelt põllu ääres olevalt pärnalt õisi noppima ja Mašakas võttis varbad paljaks ning läks heinamaale ristikheina õite sisse hüppama.



Ja pikema heina sees meeldib Mašakal mängida peitust kuke, kanade ja Puntsliga.




Kirke on ka ju pundis


Kirke sain vahepeal 3 kuud vanaks ning ta on väga jutukas. Kogu aeg seletab inimeste jutule kaasa. Aga muidu meeldib Kirkorovile vaadata puuoksi ning ega temagi Pupu seltskonnast ära ei ütle nagu Anna.



Kasvuhoone püstitamine


Enne jaani sai püsti ka minikasvuhoone. Üllar pani taaskasutuse formaadis ta tükkidest kokku, nimelt ei leidnud see kasvuhoone vanas kohas enam kasutust ning mõneks ajaks sobib meile küll. Teele õde Helina istutas tomatid sisse ning loomulikult oli Mašakas ka platsis, et asjatada ning eelkõige, et kastekannuga solberdada.




Kartulite võtmine


Aga asi, mida Anna teeb tõeliselt kirglikult, on kartulite korjamine. Nimelt on kartulisordil Solistl ilusad mugulad all ning kui need liivasemulla seest välja tulevad, siis Anna korjab need kohe rõõmsalt ülesse ja paneb korvi sisse.



Läheks toas ka mänguasjad nii lihtsalt oma kohale tagasi.

Noortaluniku potipõllumajandus


Et rakendada mõistlikult kitsede allapanu, siis kõrvitsakasvatus on nähtavasti tegevus, millele tasub meil mõelda. Sel aastal katsetame erinevate sortidega, et näha, mis tegelikult hästi kasvab ja maitseb.


Üks maha pandud sort kirjade järgi võib anda saagiks kõrvitsaid ka kaaluga 700 kilo. Seda loomulikult mitte Eesti kliimavöötmes, aga elame-näeme siis, kui suureks kõrvits Eestis võib kitsesõnniku peal kasvada.


Herneid meeldib ka Mašakal peenra pealt pihta panna, kahjuks teinekord võtab koos taimega.


Kapsad on ka kenad.


Ja maasikad on magusad.



Uss põhupalli sees

Üks päev panime põhku kanapesadesse ja siis korraga Anna näitas, et uss, uss, uss ja näe ongi nastik, neid on vist mitu meie lauda juures ja nad on head tegelased, mitte ühtegi hiirt, mitte ühtegi teist närilist ei ole lauda juures ega toas. Igatahes olgu parem hea uss kui hiired.



Uute kanade saabumine


Tahtsime juba mõni aeg tagasi noorkanu juurde võtta, aga lihtsalt polnud mahti sellega tegeleda. Nüüd tõin neljapäeval Nurmenuku talust Pärnu juurest 15 uut noort kana ära. Loomulikult oli Maša kohe mihkel neid erinevaid kaste autos avama. Noorkanad peaksid munele hakkama ca kuu pärast ning seekord läksid nad otse lauta vanade kanade juurde ja tundub, et see on kordi parem variant, kui neid liigselt eraldi õunapuuaias poputada ja puputada. Puntsel läheb siis ärevusse ning kanad muutuvad liiga äpuks.




Ja kanapesa üleval laka peal


Ja üks päev nägin, et üks kana eriti mõnusalt läheb laka peale ülesse mööda redelit ja ronisime siis ise ka ülesse ja oligi. Avastasime mõnusa väikese salapesa.

Laka pealt said siis alla visatud ka viimased vanad vihad ning need pisteti hooga nahka.



Okste kojutoomine ning mugistamine


Kui metsa äärde juhtun, siis ikka viskan edwardile oksi peale ja siis, kui koju sõidan, siis jooksevad kitsed kaasa. Loomulikult on häda nõuda neid oksi kohe endale, mitte et viitsik metsa ääres oma jala peal neid söömas käia.





Poisud on loomulikult okste eest väga tänulikud.


Ja vahepeal on aega ka võrkkiiges olla. Tuleb vast ilus juuli ning mürame edasi.






Talvise veebruari 2018 kokkuvõte Mart Kase

Põhjus, miks pole pikemalt kirjutanud on see, et oleme olnud mõtetega mujal. Olen ka kalal käinud ja mõne kalagi Peipsilt koju toonud. Ja nüüd on lõplikult siin väga ilus talveilm võitnud.



Miia läks ingliks, Puntsli eest hoolitsetakse mopsudega

Me ei hakka sellest pikalt kirjutama, aga meie vanema iiri setteri printsess Miia jõud rauges mõned kuud enne oma 12. sünnipäeva. Eks Delly ootas teda pilve peal hästi pehme diivaniga ning suured sõbrad said jälle kokku. Koerad on meile lähedased pereliikmed, seega nende lahkumine on suhteliselt isiklik teema ning sellest pikalt rääkida nagu polegi miskit ja pole ka tahtmist.

Aga eks Puntsel on nüüd siuke nagu ta on alati onud, veits totukas, aga äraütlemata armas ja suure südamega. Eks ta on ka selline lapsekoer, et kannatab kõik välja ning eks Annaks mopsude andmisest ära ka ei ütle. Ühesõnaga, see on päris suur möll ja päris suur armastus, mis siin käib.



Puude tegemine


Talvel ikka tehakse puid. Meie on lepamets suurema tee ääres, kuhu pääseb kergesti ligi ning nii saabki parajad notid pista minibussi ja voila sõita minibussiga maja juurde ja panna kenasti riita notid ja voila 70cm pikkused ahjupuud välja saagida ja voila läheb ju lepp hästi katki ka. Väiksemad tüved lähevad veel kitsedele närimiseks.

Igatahes Annale väga meeldis toast vaadata, et kuidas isssss puid katki lööb.

Samuti meeldib Annal tatsa puude tegemise juures ringi ning asjatada. Lepad läksid nii kiiresti katki, et kui aega saan, siis toon kindlasti veel.



Anna ja loomad, laps käsutab loomi



Üldiselt see laps asjatab igalpool, kus saab. Loomade aedikus on ta väga tähtis nina.



Paneb teri kanadele, mis küll enamus kitsede poolt ära süüakse. Tahab pai teha nii kitsedele kui kanadele ning loomulikult käsutab ka näpp püsti, et võtke palun pesadest munad ära. Ja vahva on kanadele teri panna ka väljaspoole aedikut ning siis vaadata, et kuidas nad välja lendavad.


Talikalastus

Peipsil olen käinud sel aastal ca 5 korda, ahvenat olen saanud vähe, iga kord vast paar kilo ning eks siis koduse kalainspektoriga oleme neid ahvenaid ka vaadanud.



Aga eelmise reede Peipsil käigust panin kirja järgmise loo:

Elu esimene luts jääaugust!

On reede 12. veebruari varahommik, kui stardin Valgamaalt kell 5.15. Valga Statoili (hellitavalt ikka endiselt Statoil eks ole) proua soovib veel nii soojalt head päeva, et mõtlen, et täna peaks midagi juhtuma…

Tavaliselt käin Peipsil jala, ca 15 kilomeetrit päeva peale rännata pole mingi probleem, väga tore liikumine. Aga sel reedel lähen koos sõpradega ning nii eelistame Mustveest Viktori saanitaksot ning nii pean 7.30 Mustvees kohal olema. Mingi viltuse lastiga metsaveok jääb peale Tartut teele ette, puhastamata sõiduteel ma ka mööda ei kihuta, aga õnneks võtab lätlaste saanidele pakkimine ja ATV-de ette rakendamine Mustvees aega, seega kenasti jõuan ja saame ca viie kilomeetri peale järvele.

Kohe augud sisse ja JAK alla ja hakkab peale, täpselt ühesuurust, nii 10-12 cm pikkust kõhna ahvenat tuleb igast august. Ühe sõbraga võtame veidi pikema rännaku ette ülespoole, aga kõigis aukudes ikka sama teema, võtavad nii kirvest kui sikut, aga kõik ahvenad ühesugused väikesed. Ilm on ilus ja tuju on hea, aga kala pole. Mõtlen, et ilma kalata koju minna on väga nadi, tütar ootab kala.

Ja siis pärastlõunal, kui liigume kõrgemalt tagasi saanipeatuse suunas, siis puurin suva kohta uue augu, lasen hõbedase JAK-i alla ning alguses tilgub jälle seda väikest ahvenat ja siis korraga on midagi suuremat otsas...

"Nüüd on!" hõikan sõbrale ning ta hakkab mu kalakastist kiiremas korras kongitsat otsima.

See kalalkäigu õnnis hetk!



Olen sel aastal saanud 4kg haugi kirverakendusega ja see haug tegi tantsu, aga see olend otsas väga ei tee. Siukese tõnks-tõnks tõmbed on tunda. Saan ta suhteliselt lihtsalt augu alla ning kongitsa lõugade vahele ja läbi jääaugu tuleb välja korralik luts! Juhhei, kodusele kalainspektorile on saak ette näidata.

Tagasi maismaal olles käime sõpradega Mustvee Ankrus tähistamas, no on aus koht, suur priske seljanka 2€ ning kohvi maitseb ka hästi. Kohtame ka kahte leedukat seal, väga mõnus on Leedu riigi sajandal aastapäeval eksprompt kätt suruda leedukatel.



Kodus vaatab inspektor kala tähelepanelikult üle, kiidab heaks. Lutsu kaal on 1,9kg. Lutsu maks on praetult suurepärane, inspektor ainult kiitvalt mõmiseb, kui pistab maksa praesibulaga. Ja lutsust saab malmpotis ahjuluts.



Puurida, puurida, mis muud kui puurida ja uskuda. Koduste inspektorite normid tuleb täita.

Tiined kitsed peesitavad päikesevannides


Kitsed on meil tiined ning peesitavad päikese käes. Ilus vaadata kohe, kui järjest paksemaks lähevad ja uimasemaks jäävad.



Eks emad ja tütred hoiavad ikka kokku.


Ja eks lemmik tegevus on okste söömine õndsa ilmaga ja õndsa ilmega.





Poisud omavahel


Muidugi tagumises aedikus patseerivad meie kolm poisut. Kolm naljanumbrit: Hummels, Curry ja Bastian. Eks nad omavahel pukslevad, aga samas ka hoiavad üksteist.


Hummels on siuke vend, et tal läheb mõnikord ka habe jäässe, kui sooja vett, mida pangega viin poisudele kaks korda päevas, liiga kiirelt sisse lahmib. Pulli saab poisudega, nad on meil sotsiaalsed tegelased.



Esinemised

Olen viimasel ajal ka paar korda esinenud endast ja meie talust rääkides. Arhitektuurikeskuse välkloeng jäi ka videosse ning seda saad vaadata YouTubest!

Igatahes elagu ilus külm ning järgmine nädal on nähtavasti ka päris hull külm ja siis läheb soojemaks ning siis on juba uued lood. Elagu elu.


Ja kui voodi alt tuleb välja kõrvits, siis sellega saab ju trummi mängida!






Uus mets ja vana mets ja lume saabumine Mart Kase


November lipsas mööda, tegevusi oli palju, siin nüüd mõned. Tegelikult on soe november ka hea kuu, saab siis toimetusi teha, milleks pole varem aasta jooksul mahti olnud.

Noor mets


Sel aastal pole olnud aega metsaga väga tegeleda. Aga ega see pole ka väga lihtne, sest kuna aasta on vesine, siis jala eelmise aastal istutatud metsani jõudmine on juba paras seiklus. Igatahes on nüüd käsil noorte kuuskede võsast välja trimmerdamine, kõike pole jõudnud veel, aga see võsa trimmerdamine kuusetaimede ümbert on mõnus töö. Lood korrektsust ning samas jääb kõik ikkagi natuke kaootiline.


Metsas on ilusad värvid ja tõime osa seda punast ka tuppa.






Vana mets



Eks igal aastal rebib siin vanemas metsaosas tuul puid koos juurtega välja, loomulikult polnud ka see suvi erand. See on selline metsik ja valus ilu. Aga vaja talvel hakata järgmiste talvede kütet tegema, eks võtamegi need pikali langenud puud ette ja osad jätame ka putukatele järada.





Samas on see imeilus mängumaa. Koertele ja lastele onnide ehitamiseks ja hullamiseks mõeldud. Loomulikult me Puntsel ja Miia sügavalt hindavad selliseid päevi, kui sellises metsas saab hullata.



Aga muidu metsa ääres võib kohata ka üht väikest punast pampu, kes lumises kohas, kuhu päike pea kunagi ei paista, istub ja mõtiskleb elu üle.




Kitsed ja kanad eeltalvel




Kanad on sellised, et kui ilm on veits kehvem, siis nad tihtilugu ei tulegi õue või pistavad pea välja ainult mõneks kiireks ronimiseks või saputuseks. Kanad põhitegevus on laudas ringi tuusamine.


Aga kitsedele jälle meeldib pea igasuguse ilmaga õues olla. Nende jaoks pole veel ilmad sugugi liiga külmad ja kui on mõningane katus peakohal, siis õuesöödakünad on nende teema.

Teele talitab


Juhtus nii, et Mart käis korraks paariks päevaks pealinnas ja siis läks Hummels oma boksi kinni, sest tema soov teha pahandust on nii suur, et temaga väga hea asju ajada ei ole. Hummels on siuke väsimatu mees, et paar päeva puhkus ei tee talle paha.


Elu laudas on nii, et kui tuleb uus heinalaar, siis on kohe kõik kanad ka platsis. Aga värk on selles, et Hummels kuidagi tõmbab kanu enda juurde munema. Et juba suvel mõned kanad munesid poisude õueaedikusse, siis nüüd on ka nii, et kui Hummels on sõimes kinni, siis mõned kanad lähevad tema juurde tagumiku toetamise kohta otsima. Meil on kuri kahtlus, et Hummelsi kaelamusklid ongi sellepärast nii tugevad, et ta sööb tooreid mune.


Curry oma pruutidega on mõnusalt selline omamoodi poiss. Paaritushooaja alguses ta ulgus ja laulis, siis nüüd on kõik maha rahunenud. Elavad sellist argist elus. Eriti mõnus on elu siis, kui heina seest tuleb välja mõni lopsakam suvine vars.



Kuna motoplokk Edward on talvepuhkusel, siis hetkel käib heina sõimedesse paigutamine kas sülega või siis käsikäruga.


Ja kui siis käsikäruga Bastiani ja tema bande ligidale saabuda, siis loomulikult hakkavad pead kerkima, et ollalaa nosimine tuleb.




Aga muidu poisude vaheaedikutega on nii kindlustatud, et kellelgi poleks võimalust uksi liialt avada. See lip-lapi peal kiirkorras kindlustamine on jah siuke sama teema nagu vanasti mu vanaisa ehitas ka. Aga olgu pulkasid parem rohkem ja kindlamalt, kui jätta midagi juhuse hooleks.


Detsembri algus


See on justkui tellitud, et tuli maha suurem kohev lumi, kui algas jõulukuu. Eks sellest jõulukuu virr-varrist ongi kõige parem osa ehtne lumi ning kuuseoksad. Arvata on, et varsti teeme ka piparkooke.


Igatahes Teele ja anna esimese advendi puhul valmistasid kaunistusi. Mahakukkunud puude oksad toodi tuppa ning välja otsiti vanaema pits ja vilt.



Kena detsembrit kõigile!

Kitsemehed naistes Mart Kase

Kitsemehed naistes on omaette tase. Küüme päeva tagasi läksid Hummels, Curry ja Bastian prouadesse ja neiudesse. Väga palju on vahepeal juhtunud, saab nalja ja loodetavasti tulevad märtsis kenad talled.

Hummels, maailma väsimatum sell


Hummels on sellest ajast saati, kui naiste aedikusse sai, ööd ja päevad ringi tatsanud, ta on see kõige kärsitum seltskonnalõvi. Ühe naise juurest teise juurde keelt kõrva ajama, siis aedikut puksima, siis mind otsima hoovi pealt jne. Hummelsi pärast pean kogu aediku iga päev üle kontrollima, põhimõtteliselt ta taob igat lauda ja prussi oma kivipeaga senikaua kui kruvid/naelad välja tulevad.


Ja alati, kui ma aedikus olen, siis ta loomulikult asjatab ka minu juures olekuga "Sa oled mu põhivend, väga hea mees oled" ja näiteks mütsi pihta panemine minu peast teeb ta väga rõõmsaks.



Curry, pehme sookoll


Curry haugub ja ulub oma naistele. Ta on moodunud fantaasiafilmi kolliks. Vaatan öösiti õue korra ning esimene nädal kostis Curry laudakesest eelajaloolist isaslooma laulu.


Curry on oma loomult sõbralik, ta on küll tugevate sarvedega loom, aga temaga asju ajada on sada korda lihtsam, kui nudipea Hummelsiga, kel on pahandus elu peamine eesmärk.



Bastian oma rahuliku karjaga


Bastian on kõige viisakam oma noorte naistega. Nende eripära on see, et kambaga on väga hea isuga ja muudkui kasvavad. Ükskõik, mis lehma koguseid heina neile ette panen, bande paneb nahka.



Bastianil tundub oma aedikus kõik paigas olevat, tema on boss, ta ei tüüta naisi nagu Hummels ning naistele meeldib ta seltskond.


Elagu me erinevad mehed.

Kuke öö väljas

Aga mõnikord mees väsib. Ei tea, mis kukel hakkas neljapäeva õhtul, aga ta lauta ei tulnud. Nägin kukke veel vahetult enne pimenemist lauda aediku ees, seega tundus see väga imelik, et ta tavapäraselt üle aediku ei hüpanud ja oma kanakuuti õrrele magama ei tulnud. Seega väike paanika. Otsisin koos koertega pimedas, aga kukk ei teinud häält ja polnud teda kusagil. Mõtlesime, et eks kanad ja kuked muutuvad pimedas passiivseks ja öösel eriti magada ei saanud, et mis nagu toimub.

Ja siis, kui õrnalt valgenes reede hommikul ja ma ca seitsme ajal lüpsile sammusin ehk astusin maja poolt lauda poole, siis kuulsin vastu metsa ja udu justkui šamanaistliku kiremist. Läksin vaatama, kus kukk siis on, ta oli poisudest tühjaks jäänud aediku posti otsast ja kires tere hommikut loodusesse. Andsin kukele eraldi süüa ja siis ta kanamutid said ka peale lüpsi õue ning kukk läks täna reede õhtul kenasti lauta oma õrrele magama.

Lihtsalt ilmselge on see, et mehel mõnikord kammib naistest ära ja ta tahab lihtsalt üksi olla, lihtsalt kireda vastu metsa.

Õunamahlad keldrisse


Eelmisel nädalavahetusel tegime oma viimase õunamahla. Magusatest mahlastest hilistest õuntest tuli suurepärane mahl. Kogu mahlakogus selleks aastaks jäi 600 ja 700 liitri vahele. Saaks veel teha palju mahla, aga aitab küll. Igatahes mahlade viimine keldrisse on selline mõnus transportimistöö.






Sügise värvid


Jah sügis möllab. Ööd on nüüd miinuses ja puulehed muutuvad krabisevaks. Ja päevad on plussis, siis on nii mõnus nende puulehtede ja enda olemust lahti arutada.




Sopp ja poisud tööle Mart Kase

On enneolematu sopp. See pole öeldud pessimismiga, pigem lihtsalt meil on siin sopp. Ca viis päeva oli septembris ka järjest ilusat ilma, aga siis keeras jälle sajuks ja nüüd sajab ka. Sopp valmistab meile ja kitsedele teatud raskusi, kuna meie loomadel on kogu aeg võimalus ka õues käia ning siis lähevad ka aedikud poriseks, aga selles kõiges on sügisvärvide keskel isegi kunsti. Käib sooja sopa sügis.




Kapsad

Kapsad kasvasid meil suhteliseld vabapidamisel ja varajaste kapsaste võtmine jäi veidi hilja peal ning need polnud kõige paremad. Aga tavalised kapsad kasvasid kenaks, väga kenaks ning me pistame nad nahka. Teeme kapsast hakklihaga ja ühepajatoitu ja üleüldse kapsas on väga mõnus saadus.

Arooniad


Anna pistis ükspäev arooniaid. Need on mõnusalt intensiivsed ja vitamiinirohked marjad. Vist nii intensiivsed, et isegi linnud ei söö neid. Mart ja Teele söövad hommikuti küüslauku ja nii katsume haigustest üle olla, aga Anna pistab arooniaid. Maailm on nagu ümmargune mari, mille keerad oma näpu otsa.


Paaritushooaeg


11. oktoober jõudis sel aastal kätte hetk, kui poisud läksid kitsedesse. Selle päeva järgi paneme paika ka kuupäeva, et mil kevadel sünnivad meil talled. Nähtavasti sünnivad nad järgmisel aastal vahemikus 11. märts 2018 - 1. aprill 2018. Täna sai ka ennem kokkupanemist prouakitsedel uute sõrakääridega kenasti sõrad ära lõigatud ning vaheaedade kinnitused tugevdatud, sest Hummels võib ajaviiteks miskit maha võtta.

Aga kõige tähtsam oli paika panna plaan, et mis poisu, mis emased saab. See on väga tähtis. Nimelt ei tohi kitsed paarituda oma lähisugulastega ning lisaks aretuse mõtte tuleb ka arvestada, et mida teada tahad saada, et kust võiks tulla paarituse tulemusel emaseid kitsi, kes annavad palju rasvast piima.

Poisu Hummels


Rääkides Hummelsist, siis märkamatult on ta meil veel jõulisemaks kasvanud. Ise pole seda tähelegi pannud, et ta kael on nüüd sama jäme kui pea justkui mõnel jõusaalihullul. Peab ütlema, et tema liigutamine ei ole lihtne. Talle meeldib kõik, kus saab midagi korraldada ja kui keegi proovib teda liigutada, siis on ju nii hea vastu puigelda.


Hummels sai oma viis pruuti, tüüringi superstaarid Kira ja Sonja ning AN segud Emalõvi, Sõbra ja Hullukese. Eelmisel aastal see kooslus tõi meie ilusad talled, kellest enamus olid tüdrukud.

Poisu Curry


Curry jaoks pidi siis teise aedikusse panema Mona ja Inka, kes on talle tuttavad eelmisest aastast ning kadunud mamma tütre Klaara. Klaara on kõige suurem noorkits, kes meil kunagi on sirgunud. Curry on ka suur mürakas, seega Klaara ja Curry kooslusest tulevad hirmsuured ja hirmtegusad talled.



Tegelikult on Curryga selline lugu, et eelmine aasta sündisid tema töö tulemusel ainult poisid Monal ja Inkal, seega on meil nüüd vaja saada ka tüdrukuid, et täpsemalt aru saada, et mis mees se Curry tegude poolest on. Iseloomu poolest on ta paras laisk heasüdamlik hipster.


Poisu Bastian

Bastian on siis meie kõige uuem poisu ning tema sai endale pruutideks sel kevadel sündinud Saskia, Birte, Popi, Etheli, Emma ja Mary. Need selleaastased tüdrukud on kõik suured ja marudad meil, seega ütleme otse välja, et Bastiani ja nende koostööst ootame kõrgtasemelist saaki. Bastian on hästi tore poiss ning tema loomulikult sulandus oma naiskonnaga hetkega.


Kanad korraldavad


Meie kanad on hullud kaevurid ja kaevavad ka auke suveköögi alla. Ükspäev pidin seal juba labidada korda looma, aga eks mul seisab see ees uuesti. Nii mõnigi (maa)inimene, kes meil külas käib, imestab, et kuidas on see võimalik, et meil kanad nõnda vabalt ringi käivad, et kuidas röövlinnud ja rebased jms neid minema ei vii. Eks kitsed ehmatavad ka kõiki metsaelanikke, kes himustavad kanu, aga põhipõhjus on ikka see, et meie kaks lontruskaera on tegelikult metsloomale siiski hirmuäratavalt kiired eksemplarid. Kanade kõige suurem hirm on Puntsel ise oma totu mõistusega, kõik võõrad loomad ehmatab Puntsel oma kiirusega minema. Ta on mitu rebast kinni püüdnud võidujooksul, aga lihtsalt ei löö neid maha.


Raamat poest mugavalt või pühendusega mult


Ahjaa, "Metsik päevaraamat" on nüüd saadaval Rahva Raamatu poodides ja ka e-poes. Osta julgelt, toetad meie maaelu idülli ja blogi. Sobib kingituseks ka ülihästi.

Ja kui tahad pühendusega eksemplari, siis kirjuta mulle martkase@gmail.com ning 17€ eest saad raamatu pakiautomaati. Elu on lugu, mis täieneb.

Tuleb ilusam ilm, siis paneme küüslaugu maha, teeme veidi veel õunamahla ning toon metsast vast ka puid veidi koju. Märka värve ja emotsioone!


Õunamahlane september Mart Kase

Vahepeal sadas väga jõhkralt, meil siin tuli ja tuli taevast vihma. Aga siis eelmise nädala lõpus said sajud läbi ja nüüd on ilus sügis. Mõned fotod ja lood vahepealsest ajast. Meil valmivad sügisannid.

Seened


Kuna on olnud niiske, aga kogu aeg parajalt soe, siis seeni kasvab iga nurga peal. Oma kukeseene laadungid ja marineerimiseks veidi riisikaid oleme metsast ära korjanud ning nüüd naudime lihsalt seente ilu erinevates õue nurkades.






Pihlakamarjad


Valmivad loomulikult ka pihlakad, kukuvad popsti sissesõidutee peale maha ning kukk oma naiskonnaga loomulikult maiustab vitamiine. Kukk sööb agaralt ka õunu õunapuuaias ja õunu om meil sel aastal palju.


Mahlategu korda kolm





Kolm korda oleme nüüdseks õunamahla teinud. Kogusumma on praeguseks natuke alla 500 liitri, millest keldrisse on leidnud purkides oma koha pea 200 liitrit. Esimene kord tegime kahekesi, kaks teist korda tulid Ats ja Ive ka punti ja läks hulka ladusamalt.



Mahlategu on traditsioon, mis peab jääma. Selle tegevuse keskmes on vanakooli süsteem - purustaja ja mahlapress. Mahlapressi vahele saab neid kooke teha erineva tehnoloogiaga. Eks igaüks teeb nii nagu endale kõige käepärasem on ning igal aastal on vaja esimese viiekümne liitriga nipid meelde tuletada ja siis juba läheb pressimine hooga. Eriti, kui saab seda teha mitmekesi kindla tööjaotusega.


Mahlateo kõrvalprodukt on õunakoogid ning need meeldivad kitsedele väga. Lihtsalt peab vaatama, et liiga palju neid nad korraga ei sööks.



Anna oma loomaaed



Anna on loomulikult sõber kõigi loomadega. Kuigi see hetk on juhuslik, siis saab ka kitse sarvele pai teha.



Kitsede ja kanade vaatamine ning nendega kõvahäälselt suhtlemine on Anna üks lemmiktegevusi. Muidugi õuna süües peab olema ettevaatlik, et sult lihtsalt kaks kõige suuremat sõpra õuna pihta ei paneks.


Kaks kõige suuremat sõpra loomulikult panevad üldse kõik pihta ja ronivad ka sõnnikuhunniku otsa suurt varandust otsima.


Teise ajutise sõnnikuhunniku otsa meeldib ronida jälle kukel oma jüngridega.



Maapirnid ja päevalilled



Esimest korda kaevame maa seest ka välja maapire. Maapirn on oma võsud kenasti laiali ajanud ning maa seest tulevad välja sellised toredad junsud. Täiendavad meie söögilauda sel talvel.


Teelel on traditsioon, et üks rivi päevalillil peab igal aastal põllu servas kasvama.



Ristiku ette toomine

Kitsed elavad muidu hästi. Paigutasime veidi tallesid ja lüpsikitsi ümber nii, et nüüd on poisudele talled näha ja siis alguses käiski kõvem uudistamine.



Või noh mis talled nad enam on, peaaegu nagu noorkitsed, poistega kokkusaamiseni on jäänud veidi alla kuu.

Igatahes sel aastal veel kõigile kopleid ei tee, see saab teoks järgmisel kevadel. Praegu käib ristiku ette vedimine perekondlikult. Loomulikult on kitsed selle olukorraga üsna rahul. Neile restoran meeldib ning mõnus on oodata aia taga järgmist laadungit.






Seitse lüpsikitsed elavad hästi ning need seitse kitsetalle, kes meil sirguvad on ka parajad ambaalid. Nad on suhteliselt suured, suhteliselt enesekindlad ja ka ülemeelikult sõbralikud.






Kõrvitsate korjamine


Põllu ääres on eelmise aasta sita hunnik ning selle otsas kasvasid kõrvitsad. Pühapäeval jõudsime nii kaugele, et kõrvitsad sai majja ära toodud.




Väike poseerimine käis asja juurde, siis ladusime kõrvitsad edwardi kärusse ja sõitsid Eesti arbuusid koju.


Ühesõnaga, hetkel on ilus septembri lõpp.



Augustisündmused. Mart Kase

Augustis oli meil siin väga palav ja siis oli torm ja siis oli väga vihmane. Nüüd viimastel päevadel valmis saloon, aga siin kõik augustikatked.


Marjad


Sõstrad said valmis ja kukk oli kohal. Vitamiinid, see härrasmees toitub oma kanakarja hoidmisest, vadakust ja värsketest marjadest. See kõik on täpselt kohane ühele vägevale mehele. Mustikale sel aastal kahjuks väga ei jõua, aga kui jõuaks, siis oleks aus viia see härrasmees paari prouaga metsa ringi uitama.



Noored kanad kolisid vanemate juurde

Noored kanad läksid õunapuuaiast lauta ja siis, kui päevaks kanad lahti saavad, siis noored kanad veel ei jookse marjapõõsaste vahel ringi ega trügi tuppa nagu vanemad prouad.


Noortel kanadel on aga kombeks pidada kambapausi kitsede joogiämbri juures.




Augustitorm


Oli siis siingi ühel kuumal laupäeva õhtul torm. Pool tundi oli ülitugev tuul. Õue unustatud võrkkiiged käisid üles-alla, õnneks uus suveköök minema ei lennanud. Küll aga kukkus üks kaheharuline vaher poisude onni juures pikali. Kitsed said süüa vahtralehti ja ka maha langenud männioksi. Torm võib olla ka tulemuslik.






Õunad on kõigi lemmikud


Õunu on sel aastal palju ja kuigi selleks ajaks peaksid esimesed mahlad juba tehtud olema, siis sel aastal kõik hilineb. Aga kitsed saavad lüpsil lõigutud õunu ja nagu näha, siis sirutavad end ka lauda ees oleva õunapuu suunas.



Anna on meil tegelane ja tal on ainult "mämm-mämm-mämm" ning oma aia õunad on ka tema lemmikud.



Puntsel teeb pahandust

Puntsel on meil totu ja ta on võimas koer, kui ta peab jahti. Aga juhtus nii, et totu sai elust veidi valesti ära ning unustas ära, et kanasid peab hoidma, mitte neile jahti pidama. Lõppes Puntsli unustamine kahe kana püüdmisega ning Puntsel läks karistuseks alguses rihma otsa ja siis Viimsisse asumisele mõneks ajaks. Küll Puntsel jälle reeglid selgeks saab ja selliseid asju ikka juhtub, aga kõik loomad peavad üksteist austama siin majas.



Kitsede saloon


Kuna sel aastal ja nähtavasti ka tulevastel aastate sajab vihma väga palju, siis ammu oli selge, et lauda ette tuleb luua kitsedele katusealune, kus nad saavad aasta läbi suurest pallist süüa ja ka lihtsalt tuusata. Nüüd ehitasime kiirmeetodil selle katusealuse valmis.


Eks salooni täpsem kujundus ja heinapallid tulevad siis, kui maapind täitsa ära kuivab, aga saloon ehk see katusealune lisab nagu siukest päris tunnet, et siin looma-mõnus-elu täiega käib.


Vesi voolab nüüd katustest igatahes tiiki ja kanalisatsioonotoru kaevamisel oli loomulikult suured abimehed kanad. Milline võimalus maiustada vihmaussidega.



Tallede kaisutused


Käis meil külas lastelaager ja tõi kitsedele porgandit ja kapsast ja kitsed armastavad maiusi. Neil soojadel suvepäevadel ka väga meeldis noorkitsedel üksteist kallistada, eriti õdedel. Kitsed tunnevad tugevat sidet oma lähisugulastega. Ilusad ja armsad loomad on nad.






Hummels meestega ootab oktoobrit

Just oktoobrist saavad poisud oma pruutide juurde, igatahes Hummels iga päev küsib meilt, et kas on juba oktoober, et tema on valmis.



Augustiudud


Aga siis, kui soojal päeval temperatuur õhtuks langeb, siis tuleb augustis udu ning kõik on kummaliselt müstiline meie talu ümber. See kõik on väga ilus.


Elu pärast jaanipäeva Mart Kase

Talus elu keeb ning tegevusi on palju. Hommikul lüps, õhtul lüps ning ca kolm korda nädalas toimub toorjuustu tegu. Vahepeal kitsedele heina ette toomine. Mängud Annaga ja kõik muu ka. Siin mõned katked, et mis meid hetkel mõjutab.


Bastiani viimine ja direktori kaisutused


Meie kolmandal sikul, noorel Bastianil oli ka aeg poisude aedikusse kolida. Direktor Hummels võttis koos Curryga oma aediku poolel koha sisse, vaheuks läks kinni ning Bastian on veel omaette senikaua, kui kasvab veidi suuremaks, et direktor ei hakkaks liiga tegema. Teele võttis Bastiani viimise ette, kui Mart oli linnas. Bastian sai loomulikult oma sildi ka nagu ikka.



 
Direktor Hummels oli kõigest sellest nii ärevuses, et magada julges ainult Curry kaisus. Poisid on meil kõik õrna hingega.
 



Vana bursuika


Kuna Avatud Talude Päeva 23. juulil on vaja õues süüa teha, siis lükkasime tule alla vanale bursuikale. Kanadele sai kenasti kartul keedetud, ainult pidevalt tahab bursuika kütet alla saada.
 


Loomulikult on meie valmivasse suvekööki planeeritud vägevad toidutegemise plitad ja värgid, aga neid ei jõua sel aastal soetada, seega sellest see bursuika teema.


Väliköök ehk lehtla ehk suvemaja valmib täie hooga, aga sellest kirjutame kunagi eraldi, kui asi valmis.


Tiigile uus purre

Vana purre oli läbi, ca 8 aastat pidas vastu, ei olnud immutatud lauad, selle vana purde postide toomine oli üks esimesi töid, mida Mart ja Teele koos Kalde talus tegid ja kui neid poste metsast koju tassisime, siis sai Teele veel puugi. Ainuke puuk, mis kaheksa aasta jooksul on Kalde talus meie külge hakanud.

Nüüd tegime korralikuma projekti ning Üllar võttis jaanipäeval asja põhjalikumalt ette. Korralik purre, kust saab kindlasti kunagi suuri kalu püüda.

 
Jaanipäeva šašlõmm
 

Me ise kodus olles ei grilli kunagi ja nii oligi jaanipäev hea võimalus siis ükskord aastas teha ka grilli. Mõnusalt lihtsalt sussutada liha ning lamada võrkkiiges.



 
Mamma Frau läks ära ingliks
 
Turrtukk Frau ei paranenud kopsukahjustusest ning paar päeva peale jaanipäeva läks ta ära. Ta ei olnud eeskujulik piimakits võrreldes teistega, lihtsalt Frau oli väga huvitava iseloomuga tark loom. Mamma Frau karakter jääb alati lauda kohale hõljuma.

 
Kitsede müramised ja koos olemised


Jätkame formaadis 7 lüpsil kitse, 7 kitsetalle ja ning 3 poisut. Kitsed ja talled on jälle koos pundis ning muudkui mässavad. Laudas on mõnusalt korrapärane anarhia. Päevaplaan on lüpsidega paigas, aga suvel meeldib kitsedel öösiti ringi jalutada, nii on jälle teinekord päeval laudas suur põõnutus. Mõni teine päev jälle on terve päev üks suur hüppamine ja mässamine.



 



Punni kanad ja Anna maasikad


Puntsel istub põhimõtteliselt päev läbi oma noorte kanade juures, tibud kasvavad tema valvsa pilgu all.

 
Anna valvab jälle, et maasikad saaksid realiseeritud.


Kui pole veel endale või sõbrale suvelugemist välja vaadanud, siis soeta "Metsik päevaraamat", siit saad juhised mulle kirjutamiseks siit.

Kuidas viie päevaga ilm muutus, muidu teeme puid ja luurame rebast Mart Kase

Elu on tärkav. Anna kasvab ja kitsede kõhud ka kasvavad, märtsi alguses on oodata suuremat kogust tallesid. Talv on olnud kena, lund küll vähe, aga ilmad on olnud kenad ning härmatis on andnud meile talvevõlumaa.



Aga kõik muutub tihti kiiresti. Siin on nüüd võrdluseks kaks fotot, ühe tegi Teele 10. veebruaril ja teise 15. veebruaril. Kõik muutub kiiresti.



Tiined kitsed peesitavad



Kitsed on uimased ning käivad ringi nagu hajameelsed multikategelased. Ootavad oksi ning seda, et lakast kukuks kuiva heina alla. Katsume neid võimalikult vähe häirida.



Kasvavad ka tiigiäärsed tupsud. Hundinuiade tipud on sama pehmed nagu kohevad kitsed.



Muidugi Hummels vaatab kogu aeg pealt, et mis värk hoovi peal on.


Sikupoisid Curry ja Hummels on rõõmsameelsed ja head poisid. Neid ootab ees õige pea õueaedikusse kolimine, et sünnitusosakonnale ruumi teha. Poiste õuepesa saigi ükskpäev sõnnikust puhtaks visatud.


Kukk ja kanad paterdavad

Kukk on hoos ning kanadega käib hoovi peal ringi. Külma ja lumega ei taha nad õue tulla, aga nüüd palja maapinnaga on kohe hoovi peal jalutamas. Peale lõunat hakkavad kambakesi ootama igapäev, et millal juba saab kell neli, et süüa saada.


Juhtus selline lugu, et paar kana on meil veits sotsiaalselt närviliselt ja üks neist jäi paar nädalat tagasi ööseks õue. Minu viga, et õhtul üle ei lugenud kanu ning siis see kana ei tulnud ka lauda ukse juurde ning kahjuks mõni võõras koer murdis kana öösel maha.


Miks kahtlustame võõraid koeri on sellepärast, et kanaga oli tuuseldatud ning kana jäetud heinamaa algusesse vedelema. Kurb lugu. Aga nüüd loen igal õhtul kanad üle.

Ka rebane luusib ringi

Teele märkas eile karjamaal üht sabatutti vilksamas, siin järgmisel fotol taga keskel allee lähedal.


Lähemalt vaadates selgus, et ahhaa rebane püüab hiiri.


Koerad loomulikult ei pane esimese hooga märkamagi. Aga tundub, et see rebane on meie karjamaal ringi luusinud juba üksjagu kaua, sest käpajälgi ja kakat oleme silmanud juba mõnda aega. Õnneks mitte hoovi peal. Loodame, et nii ka jääb.

Mets


Metsas on praegu väga kena ning õdus. Oma talveilu annuse oleme kätte saanud. Samuti olen nüüdseks metsa äärde toonud metsakuivad plita- ja saunapuud ning katki löödud. Edwardiga toon täna puud koju ära ka.




Loomulikult koertele meeldib jääd lammutada. Milline seltskondlik tegevus selle asemel, et rebast püüda.



Ja kõige tähtsam on ikka korralikult süüa. Ka Anna hakkas võtma emapiima kõrvale väikeseid lisaampse, mida on sügisel talle sügavkülma varutud.


Kevadel on vaja ringi jalutada ja naeratada, sest siis tuleb soe mõnus märts ja aprill.

Aasta algab uute plaanidega Mart Kase

Jaanuaris on meil selles suhtes rahulikum, et kitsed on kinni ehk piima ei anna. Aga tohkeldamist on loomulikult küllaga. Algasid väikesed ehitustegevuste ettevalmistused nii toas kui hoovil.

Õues on õrnade miinuskraadidega hea liikuda ja tohkeldada. Teele on Annaga toas olnud viimastel kuudel päris palju, siis Teelel on väikesed energiaülejäägid ja nii polegi kanade sisemaja sitast puhastamine olnud kunagi nõnda lõbus töö.


Uue väliköögi plaan


Samuti alustas energia ülejääkide tõttu Teele keset hoovi paikneva keldri pealse likvideerimist. Kunagi peaks siia valmima väliköök. Aga alustada tuleb kõigepealt loomulikult lõhkumisest. Teele nägi aastaid tagasi unes, et eterniit võeti muinsuskaitse alla, kuna kõik hakkavad vana etrniiti vahetama uuema ehitusmaterjali vastu.


Keldri pealse lahti katkumisel tuli ilmsiks mitu kihti elu. Tundub, et kõigepealt on keldri peale pandud kiht põhu-sita segu ja siis veel kihid põhku.


Selle kinni vajunud kihtide välja sikutamine on paras füüsiline trenn värskele emale. Lisaks andis see kihi lõkkesse viskamine võimaluse ilusaks talviseks jaanituleks.




Mart oli sellel ajal kalal Peipsil ahvenaid välja sikutamas ja Anna magas. Kukk oli muidugi kohal.


Katusaeluse alt tulid välja ka toredad asjad. Kallurauto, soomekelk, vana vankriraam, suusad jne. Selline tore nostalgiline vaatepilt ning nii mõnedki asjad lähevad uuesti kasutusse.



Juustutoa arenduse algus


Kui väliköök valmib ei tea millal, siis juustutuba/köök peab uue ilme ja sisustuse saama lähikuudel. Kõigepealt tuba tühjaks ja lihvima.




"Võta, võta arve endale ka, siis saad hiljem vaadata, kui kallis siin maailmas kõik on!" surus Valga Cramo väga soe vana juhataja mulle arvet/tšekki peale, kui põrandalihvija tagasi viisin.

Lihvisin kaks päeva juustutoa põrandat, arvasin, et vana laki maha võtmine läheb ca 2 tundi, läks ca 2 päeva, alguses 40 liivapaberiga lihvija all ja siis 120 liivapaberiga libedamaks ja siis Teele hõõrus õhtul õli esimese kihi peale. Lihvid põranda kenasti valgeks ning kohe teeme ka tumedamaks, selline see elu on.



Hummelsi töökus



Hummels teeb loomulikult ka kogu aeg tööd. Kui kedagi ligidal pole, siis meeldib tal süveneda enesearengusse. Selleks pole mitte mingit paremat lahendust, kui suua ukse küljes oleval vanal tabalukk õhku visata ning siis lasta endale vastu pead kukkuda. Nii umbes sada või rohkem korda järjest. On see vast lõbus mäng.


Ahjaa, lauda ja kuuri vahel läbi lüpsiruumi on olemas ka nüüd väike luuk, aga see läheb kasutusse alates märtsist, et lüpsil ära käinud kitsed saaksid liikuda teise ruumi ja teised kitsed saaksid segamatult lüpsma tulla. Praegu uudistavad sellest poisid: "Tere, tere, teise lauda rahvas!"


Lüpsiruumist põhilauta on nüüd ka uus uks ning ruumist kanade õhtu sööki võttes on kõik uksel reas.


Soojuse lõhn

Kitsed on keskelt juba suhteliselt paksud, poegimiseni jäänud on veel ca 40 päeva. Kitsed lähevad rasedusega näost turri. Täpselt sama lugu nagu eelmisel aastal.




Kanadega on nii, et jalad neil endal külmetavad väljas lumega, aga toas ei taha ka olla. Nii nad siis kükitavad ühe jala peal keset õue. No ja kui lakast heina tuuakse, ega siis need on kohal. Põhitegelased.




Ja kui päike paistab ja lakast heina alla viskad on suve tunne. Mõnus!



Kalde tuusakese elu

Anna on siuke tore tuusake. Räägib oma keeles palju ning naerab ja itsitab ning on suhteliselt lõbus laps. Hakkasime talle lugema paksemat raamatut, sest mis ta neid titekaid ikka kuulab. Paksemad raamatud meeldivad Annale väga, ainult ettelugeja võib ise suhteliselt kiiresti uimaseks jääda.


Ka loomadega paistab Annal täitsa sobivat. Vanem koer Miia on tal suur mängukaaslane, Puntsel kardab Annat veel. Hummels muidugi on valmis kõigile esinema alati. Sama tore on ka meie teine sikupoiss Curry.


On ilusad kevadeootust täis õrnalt külmad päevad.




Talv ja sügis vahelduvad ning elame lihtsalt Mart Kase

Jah, paar korda on sel aastal juba kogu lumi ära sulanud ja siis uuesti maha sadanud ja siis jälle ära sulanud ja siis uuesti maha sadanud. Niimoodi see Eesti ilm ringleb ningi meie vaikselt liigume jõuludele vastu. Kitsed hakkavad kinni jääma, see tähendab, et detsembri keskel saab läbi meie esimene piimahooaeg, et siis märtsi algusest koos tallede sünniga uuesti alati. Igatahes nii nooremad kui vanemad kitsed tunnevad end hästi. Mokad on kitsedele vaigust rasvased, sest pistavad kuusekoort.








Ei saaks öelda, et väga kehvasti tunneks end ka meie koerad, kes käisid vahepeal pealinnas juuksuris ning nüüd nudipeadena lõhveradavad õnnelikult ringi. Puntsel pistab muidu jääd põske nagu miski jääelukas.







Samamoodi ikka samamoodi asjalikult jätkab ka senjoor kukk oma prouadega.




#kaldetalu juustumeistrid ja laat

Kohaliku elu nimel käisime oma viie juustukeraga Lüllemäe jõululaadal. Eks enne iga laata peab toimuma ka promopildistamine, mis loomulikult oli väga lõbus.




Laadal oli suur vaatamisväärsus loomulikult ka Anna Kase. Meie viis juustukera leidsid kiiresti uue omaniku ning ringi liikus ka multifunktsionaalne laadamuusik ehk ühemehebänd.





Aga muidu ikka sööme värvilsi porgandeid ja korra oleme juba ka piparkooke teinud.



Pole see pime aeg nii õudne midagi, pigem isegi vastupidi lööb hinge soojaks need loojangud, kui päike on väljas.


Ja ka linnud saavad sihvkasid. Ikka kena köögiaknast vaadata. See sihvkad on loomulikult enda kasvatatud päevalilledest ja nagu näha, siis ka mõni kana on nende peale maias.



KUIDAS MA HOMMIKUL ÄRKASIN kaseteele

Kui mina ja Mart mõlemad kodus oleme, siis üldjuhul käib lüpsmas Mart. Kuidagi on nii kujunenud. Kuna aga Mardil juhtus õnnetus ja üks käsi vajab puhkust, võtsin lüpsmise üle. Kui Mart on hommiku inimene, siis mina nii entusiastlikult hommikul kell 5.30 pigem ei ärkaks. Mart on sellest minu hommiku/õhtu sisemisest vastuolust vist aru saanud ja on nõus sellega, et Frau juurde minek hilineb 45 minutit. Mulle serveeritakse hommikukohv, mida naudin peaaegu silmad kinni. Siis panen mitu kihti riideid selga ja minek.

Kui ma toauksest olen õue astunud ja trepil seisan, siis on tegelikult see meeletu uni juba seljatatud. Ma olen hommikuti pigem aeglane ja seetõttu ma kõigepealt seisan trepi peal ja vaatan lauda poole. Ei liigu. Hingan külma õhku sisse ja passin. Praegu on hommikul pime. Vahel on tähed. Vahel ei ole. Mõnikord on kuu näha. Täna ei olnud. Laudast on kuulda kanade koogutamist. Kohati kukk annab endast märku. See trepil seisatamine on mõnus hetk, millest alates kogu protsess võtab väga mõnusa vungi üles ja teen asju väga hea meelega.


Igal talitajal on ka oma eripärad ja lähenemised asjale. Minuga saab iga hommik lauta kaasa väike Punn. Kuuldes, et ma köögis riidesse panen väriseb ja niuksub ta juba rõõmust koridoris. Tema kanad!


Kuna õues on külmaks läinud, peab loomade veed toast tooma. Selle tarvis on meil kaks kastekannu, mille panen toas sooja vett täis. Kitsedele meeldib meeletult soe, puhas vesi. Olen tähele pannud, et meie 28 kana ja kukk suudavad ära juua päevas sama palju vett kui 8 kitse. Seega üks kastekann kitsedele ja teine kanadele.



Kui ma lauta jõuan siis tervitab mind esimesena Frau. Kuna ma tulen veidi hiljem kui Mart, siis mind juba oodatakse. Samas tuju paistab olevat hea. Mulle tundub, et see veidi hilisem tulemine tegelikult meeldib Fraule. Siiski peab Frau veel veidi ootama, kuna kõigepealt talitan ma kanad ära.

Kanad on "hommikuinimesed". Nad on juba ammu end ukse juurde rivistanud. Kui hommiku krõbukaga nende boksi sisenen, on päris raske kõndida nii, pean vaatama, et kellelegi peale ei astuks. Ettevaatlikult, sulelised ümber jalgade liigun söögiga nende toidunõude poole. Mõni hilisem ärkaja, kes veel õrre peal virgumas muidugi kasutab olukorda ära ja lendab otse õrrelt käes olevasse kaussi. Siis tuleb võidelda selle eest, et lendav nahaal käes olevat ämbrit ümber ei ajaks.



Selleks ajaks, kui ma toiduga kanalasse jõuan on esimesed munad pesas. Enamus ootab aga munemist. Nüüd on aga juba Frau ka suhteliselt lüpsiootel. Ta oootab juba lüpsiruumi uksetaga.


Panen munad kanamaja peale ja lähen Frauga lüspiruumi. Lüps ei ole meie jaoks ainult piima kättesaamise koht. See on ka võimalus suhelda personaalselt loomaga ilma, et keegi teine loom segaks. Minujaoks on see ka aeg, kus saan ühte looma täpsemalt vaadelda tervise seisukohast. Kuidas on sõrgade, udarate olukord. Üldine toonus, karvaseisund, söögiisu, tuju. Kas on mingeid lööveid, marrastusi jne. See on oluline aeg selleks, et olla kursis karja tervisega. Lüpsipingil seistes saavad loomad sööki-maiust ja see annab võimaluse rahulikuks jälgimiseks. Loomulikult patsutan ja kallistan ka neid. Nüüd on lõplikult unustatud see hommikune raske ärkamine. Ja kui iga ärkamise juures olen mõelnud, et pärast lüpsi lähen uuesti magama siis selleks hetkeks olen kindel, et ma ei lähe kindlasti pärast lüpsi magama. Siiski, ei tohi nüüd liiga mõtesse oma une üle vajuda, lüpsta tuleb. Kui liiga kaua venitada siis mamma Frau võib saada pahuraks ja siis ta hakkab sarvedega vehkima. Õnneks on ta nii aeglane, et justkui aegluubis saab vaadata kuidas pea juhib sarvi alt ülespoole sinu suunas. Sul on piisavalt aega eest ära minna.


Lüpsile minemise järjekord on kitsedel suhteliselt paigas. Kui esimene peab kindlasti Frau olema, siis järgmiseks tulijaks on aja jooksul kujunenud Kira. Ta võtab asja rahulikult ja teeb hommikusi protseduure. Sööb heina ja vahele sügab jalgu. Kui Frau väljub lüpsiruumist, siis on ta koheselt platsis. Kolmandaks jääb meie piima superstaar Sonja!

Kogu selle aja on Puntsel laudas, kanamaja all olnud. Kui kanad oma söögi kätte said siis nende liikumine aktiviseerus ja see pakub Punnile tohutut huvi. Siblivad kanakesed naelutavad Puntsli tähelepanu ja ta unustab isegi tema kõrvale pugenud "kolmikute" kartmise. Tema kanad!


Kui ma laudast tagasi jõuan, siis on läinud valgemaks. Juba on natukene näha puude siluette. Päev võib alata!


Viimased ca kolm kuud olen Anna tõttu saanud oluliselt vähem õues liikuda kui tavaliselt. Seetõttu on see igapäevaste tegemiste sundvahetus väga mõnus ja vaheldust pakkuv. Kui tuppa jõuan on Anna ärganud ja käimas on isa-beebi hetked. Hakkame kõik koos hommikust sööma!


Juulimöll Mart Kase

Meil pole ühes kuus kunagi käinud niipalju külalisi kui nüüd lõppevas juulis. Oli see vast vahva suvekuu. Erinevad pidustused ja kohtumised ehk palju meeldivat sagimist. Aga ennekõike ikka palju rõõmsaid loomi ning nende positiivseid lollusi. Siin mõned tegusad hetked.

Raamatukogu valgus


Teine korrus pidi algselt tulema raamatukogu ja töötuba, praegu on ta suures osas magamistuba. Igatahes on see avar ruum meeldiva atmosfääriga. Aga eks kogu teise korruse väljaehitamine ja sisustamine on veninud. Eesti käsitöövalgustid Pulolt sai soetatud tegelikult juba aasta alguses, aga nüüd saime mahti need ka ülesse panna. Tulid meie rõõmsameelsed elektrikud ning ronisid lae alla.


Ja siin on siis tulemus. Kindlasti võiks fotod paremad olla, aga teeme hetkel klõpse, mis vananevad mobiilid võimaldavad.



Neli valgustit löövad ruumi meeldivalt valgeks. (Tehis)valgus ja rõõm on Eesti kliimas tähtsad, sest siis on iga päev mõtetel võimalus söösta pähe.


Telkimine


Juba mõnda aega on olnud meil tahtmine minna oma heinamaal asuvasse väikesesse männikusse telkima. Aga seni pole olnud ettekäänet ja pealehakkamist. Kuid nüüd juulis, kui külalisi saabus rohkem, siis tegime mõtte teoks.





Niitsin platsi ning tee valmis ning koos abimeestega püstitasime telgi. Igatahes oli lõbu laialt. See positiivne lastelaagri tunne lööb alati kerre, kui käib telgi püstitamine.


Uni oli telgis paar ööd väga magus ja telk on siiani üleval igaksjuhuks, kui hing vajab kamaluga värsket õhku.


Kuke ja kanade seiklused

Kukk on meil siuke asjamees, et tahab alati olla sündmuste keskpunktis. Ta sööb lilli ning armastab oma kanakesi suure kirega.


Noored kanad on meil lennuhuvilised ning alati igal võimalusel ronivad tippu.


Hummelsi maja juures algasid paar päeva tagasi ehitustööd ning loomulikult oli Puntsel oma kanadega koos kohe kohal. Kanade ja kuke päevaplaan on lihtne. Kell 4.00 hakkab kukk kirema, kell 6.30 on hommikusöök ning munemine, kell 9.00 on õue minek ning siis siblitakse ringi kuni kell 16.00 on tuppa minek, õhtusöök ning kohe magama.


Hummelsi tütar

Kitsed selle eest magavad võimalusel päeval ka paar peatäit. Kambakesi mäletsevad ja pikutavad.


Hummelsi ja Frau tütar Mona on küll emaarmastusega iga päev hoitud, aga muidu välimuselt on ta nagu isa suust kukkunud. Ka isalt saanud oma naeratuse ja rõõmsa oleku, sest mamma Frau juba niisama naeratusi ei raiska.



Juuniorklass lüpsiruumis


Meil on nüüd peale õhtust lüpsi välja kujunenud harjumus, et ka kitsetalled Inka ja Mona käivad lüpsiruumis krõbukat söömas. Eks see paar minutit rohkem aega võtab iga päev, aga neil on põnev lüpsipingile ronida ning saab jälgida, et nad oma õige koguse krõbukat kätte saavad. Võib öelda ka, et see on investeering tulevikku.


Meditatsioon

Aga muidu meeldib kitsedel oma pead taguda. Eks Frau taob vastu lüpsiruumi ust sellepärast, et tema lihtsalt peab iga kord lüpsil esimene olema.


Hummels taob oma pead vastu oma maali. Eks tal pea sügeleb, aga vägisi jätab see mulje, et ta nõuab endale uut näitust. Midagi kaasaegsemat.


Kuid Hummels loomulikult ei ütle mitte kunagi ära ka hellustest. Ta on hea poiss.


Talvise kalasupi rohelised pakid


Kui Mardi rõõmus kohustus on talvel jääaugust ahvenad kätte saada, siis Teele pani värsked pakikesed supi peale juba sügavkülma valmiks. Talveks läbi nüansside valmistumine on tore mõtteviis.


Varajase kartuli lõpp


Varajast hakkasime sel aastal nii vara võtma, et nüüd hakkab varajane "Solist" lõppema. Eks osa saaki jäi ka niruks tänu sellele, et pealsed said öökülma, aga noh ütleme nii, et tuleb rahul olla sellega, mis on.


Aga nii meie toorjuustudest kui kartulist saab Tartus ja Tallinnas osa nii, kui liitud kliendilistiga saates e-maili martkase@gmail.com pealkirjaga #kaldetalu. Kohapealt talust saab köömnete või ürtidega toorjuustu paari päevase etteteatamisega. Anna julgelt oma isudest teada.

Meil läheb tegusalt ja rõõmsameelselt. Oleme õnnelikud.



Enne ja pärast suurt tormi Mart Kase

Meil siin mõned ööd tõmbas täiega välku ning pladistas. See ei olnud maailma lõpp, kui loodusel on omad teemad ja jõud. Aga peale meeletut kuumalainet oli see taimedele asjalik, aga nüüd segapudruna kokkuvõte viimase aja tegemistest.

Jaanipäev



23. juunil juhtus kõigepealt selline sündmus, et koos heade külalistega likvideerisime ühe vana viltu vajunud kuuri õue pealt. Eks ikka oli hea varju alla kola panna, aga oli ka aeg see viltu vajunud kuur likvideerida. Vanaisa mu mäletamist mööda pidas selle ühes osas talviti hobust, teises osas olid suured ahjupuud, aga kuur oli juba aastaid viltu vajunud ja pehkinud. Õue visuaal muutus ilusamaks. Muidugi vaja veel vana heinapalli lõkkesse veeretada ja muud nipet-näpet.


Aga 23. juuni õhtul käisime külas sõpradel Võrtsjärve ääres, kus sai mõnusalt saunas käidud, juttu aetud ja ka #kaldetalu toorjuustu mekitud.






Laadal käik


24. juuni õhtul oli meil siin kohalikus mõisapargis meie talust ca 300 meetri kaugusel suure heki taga küla jaanituli ning enne seda ka väike taluturg. Kuna meie toodang on veel pisku, siis selline väike üritus oli paras laadalkäigu kondiproov. Eks ikka päeval loomulikult mõtlesime ka, et kuidas see meie lauake välja näeb ning käepärastest vahenditest tegime viidad ning haarasime majast ühe vana kirjutuslaua.



"Päris hea on, ei olegi kitsemaitset!" see oli see standardlause, mida ütlesid paljud (vanad)inimesed, kui said maitsta meie kitsetoorjuustu meie maasikatega. Oli väga tore inimestega suhtlemise galerii ning saime kenasti oma kuus ja pool kerakest juustu müüdud. Nii mõnedki inimesed kiitsid ka meie maasikaid ja mis seal imestada, meil kasvab põllul huvitavaid sorte maasikaid ning päikest ka jagub Eestile ebamaiselt meie savisele põllule. Ühesõnaga, maasikad meil kasvavad hästi ning koos toorjuustuga maitsevad veel eriti hästi. Meie praeguse koduse menüü põhiteema.


Aga väärtuslikum teadmine laadalt oli see, et inimesed arvavad, et meie kitsejuust on eriline ja maitsev. See annab tohutult jõudu ja rõõmu.

Mamma Frau ja tema tütar Mona


Muidu loomad elavad hästi, omaette duo on muidugi mamma Frau ja tema tütar Mona. Kogu aeg hängivad kahekesi ringi. See on suhteliselt koomiline, et kuidas üks ema võib tütart poputada.





Oma tibude hull Puntsel


Ja muidugi teaduslikku või šamanistlikku sekkumist vajaks suhe, mis on kujunenud Puntsli ja tema kanakeste vahel. Ta võib neid järjest vaadata terve päeva ja siis nad ronivad Puntsli peal ja ta ikka vaatab neid, lõpuks tuleb Puntsel laudas lihtsalt süles ära tuua, sest jumal küll koer peab ju millalgi sööma ja pissima ka.


Aga noh kui kanamaja alla lisaks Puntslile ronivad ka mamma Frau ja Monakene, siis nagu tundub, et muud polegi vaja, kui laut oleks hästi madal ja kõik loomad saaksid üksteist jälgida.





Pärnaõied ja teised saadused



Ma ei mäleta aastat, kui paar päeva peale jaanipäeva oleks pärnaõied lahti. Pärnaõite korjamine algas, sellest saab talvel teha väga tugeva toimega sooja teed. Värsket kartulit sõime juba nädal enne jaanipäeva, muidugi see oli pigem tingitud heast eelidandamisest, aga siiski on see aasta osad saadused väga varajased ja osad võtavad meie põllul aega. Meil pole aega ja võimalust kogu põldu kasta, nii näiteks porgand, kaalikas, naeris tulevad aeglaselt välja. Samas suhkruhernes möllab täiega. Huvitav aasta ja eks neid segipaisatud kliimaga aastaid hakkab järjest rohkem olema.


Igatahes oleme rõõmsameelsed ning tegutseme edasi. Ahjaa, nastik hävitaks meie laudast, saunast ja mujalt kõik närilised ära, ausalt öeldes, mul pole ussi vastu midagi, kui ta ei sega ja teeb tööd.



Hein lakas jalgpalli EM-ks JA kanad kolisid kokku JA MUIDU idüll kuivas suves Mart Kase

Tegelikult mahub lakka veel heina ning järgmisel nädalal teen veel ühe sutsaka, aga suurem osa talvekrõbisevat sai lakka juuni alguses. Nälga meie kitsed sel talvel ei jää ning ausalt öeldes tundub krabisev kuiv ristik nõnda maitsev, et ega hein võib mõne aasta pärast ka inimese ökotoiduna moodi tulla ja levida massidesse.

Käsitsi heina tegemise tegemised

Heina tegemine ja koju toomine on kuival suvepäeval äärmiselt seltskondlikud tegevused. Olin heina eelnevatel päevadel ära sopsutanud, kui saabusid maale ka abikaasa, abikaasa õetütar Liisa ning minu ämm Lull.



Heinamaal tuleb ülesopsustatud hein mõned tunnid enne koduvedu sopsutada vaaludesse ja vaalud siis hunnikutesse vahetult enne koju toomist. Edwardile sai installitud raam ning raamile siis panime kuhja, siukese ilusa kenakese kuhja.



Kui mina väike olin, juba siis oli komme koormas sõita, sest see oli põnev ja toob ka karjale head ning nüüd Liisa hüppas kuhja ja mina rooli ja väga tõsiselt roolisime kodu poole.




Siis hein lakka Edwardi raami pealt. Soola vahele ning talveampsu-hetki ootama.


Ja samal ajal said heinamaal ootajad leiba luusse lasta ning hullata.




Sama protsessi tuleb korrata kordi ja nii saabki lakk kvaliteetset heina täis.

Igatahes oli mõttes see, et jalka EM-ks võiks see suur töö tehtud olla, peaaegu saigi tehtud, aga kui tuleb viis-kuus päeva järjest veel kuiva ilma, siis teeme ühe raksu veel.

Noorkanad kolisid vanemate kanade juurde

Kanad kasvasid Puntsli õunaaia puuris meeletu hooga. Nii tuligi kätte aeg, kui noorkanad kaenlasse ning teiste juurde elama.


Kõigepealt muidugi viisin pool lauta sõnnikust tühjaks. Kanatuba tühjaks ja puhtaks ja ka kitsepoegade kasutuses olnud sulud. Suurem pind jääb mõneks eraldi päevaks. Igatahes sõnnik on mõnusalt rammus, läks põllu serva laagerduma.



Siis läksin kanu kandma, igaühele musi kaasa uueks eluks. Alguses läksid nad salaja õhtul õrre peale, et integratsioon õnnestuks, aga eks ainuke suur isiksus meil kanalas on valge kana, kes kohe võttis noori nagu omasuguseid. Ma jälgisin valget kana ükspäev pikemalt ja mul on välja arenemas teooria, et valge kana aju ja mõtlemine on arenenud tunduvalt kaugemale kui meie teistel kanadel. Ta mõtleb ja teadvustab elu teistmoodi. Ta ei löö ega kakle kellegagi kunagi. Ta tuleb sülle, kui ise ei viitsi lauta tagasi minna. Ühesõnaga tal on välja kujunenud mingid käitumismustrid, mida teistel kanadel pole.


Igatahes kõikjal on praegu liikvel rebased, kes õpetavad oma poegi murdma. Ütlesime siis Punnile, et kukke tasub kindlasti valvata. Punn võtab ka seda tööd täie tõsidusega, meil käivad kanad vahemikus kell 10 hommikul kuni kell 4 pärastlõunal vabalt ringi ning seni pole olnud rebaste, tuhkrute, kullide vms ühtegi probleemi (ptüi, ptüi, ptüi).



Kitsede mängud


Aga kitsedele meeldib õues jaurata, mängida ja hüpelda ning siin mõned meeleolufotod, kui Emerick veel meil elas.





Igatahes nüüd on Emerick uue kodu leidnud ja sikupoiste müük on selleks aastaks lõppenud.

Aga kõige uskumatum paar on meil mamma Frau ja tema tütar Mona. Ema hoiab tütar nagu oma kukkununnut, valvab, et tütar sööks ning võtab magades enda kõrvale.


Teine meie noorkits on Sonja tütar Inka. Hästi ilus kits ja sellest loomast kasvab üks meie karja pärl.


Juustutegu



Uued maitsekatsetused edenevad ning Teele on tubli ning leiutas koos Liisaga ühe uue maitse, mis on tõesti hea. Ürdiseguga juust. Muidu veel katsetame köömnejuustu ning lihtsalt toorjuustu. Meie katsetustega kursis olemas liitu listiga, mille kohta saad infot siit.


Aga kaugel pole ka maasikad ja värsked kartulid, päriselt ka.


Igatahes, elagu elu, Teele kasvav kõht ning meie marudad loomad.



Kitsed ja kanad on meie elanud üle aasta. Loomad siin pea 80 aastat. Mart Kase

See oli 11. mail 2015, kui meie pere minibussis reisisid Kalde tallu tüüringi kitsed. Veidi aja pärast lisandusid ka esimesed kuus kana. Ja nii see vaikselt algas. Loomade pidamine on elustiil ja meile see meeldib. Aasta hiljem action käib täie auru ja rõõmuga. Aga et mitte muutuda liiga nostalgiliseks oma ühe aasta suhtes, siis siin hoopis veits päris nostalgiat ja paralleele.


Maja ise




Kahe foto vahe on vast ca 85 aastat. Mina istun trepil maja ees sel kevadel. Maja on sama, mis teisel fotol, tegelikult on vast sama ka elurütm ise. Maja ehitamist organiseeris minu vanavanaema ja enne meid viimati pidasid siin loomi minu vanaema ja vanaisa. Küll loomulikult mitte kitsi, vaid ikka peamiselt lehmi ning lisaks lambaid, kanu, hanesid. Siin üks foto minust hanedega, kes on vahvad loomad, aga kelle võtmine meil hetkel käiks üle jõu. Kuidas see nüüd oligi, pole mitte midagi paremat, kui oma hane muna hommikul omleti sees.


Ühesõnaga majast niipalju, et majas on veel meil teha korralik kanalisatsioonisüsteem ning elektrit arendada jms, aga maja on muidu vägev ning aastaringselt mugavalt elatav. Palk on paks ning vahetada tuli ainult ühes küljes alumine, aknad on uued, katus uus, laudis uus ning teise korruse ehitasime välja meie esmakordselt.


Loomad õuel


Maal elamiseks peab lisaks perele ja majale olema ka sisuline eesmärk. Meil on selleks eelkõige loomad, eelkõige kitsed. Ütleme nii, et kui kitsedel ja kanadel on kõht tühi, kuid samal ajal peenar kuivab kolmandat päeva, siis loomulikult kõigepealt tühi kõht ja alles siis kastmine vms. Igatahes kanad käivad nüüd meil samamoodi vabalt ringi nagu nad on alati käinud siin talus. Esimese ja kahe järgneva foto vahe vast ca 28 aastat.





Hobune vs edward



Mu vanaisal ei olnud kunagi siin traktorit, tal oli hobusega mingi kinnisidee. Minul hobust ei ole ega tule, mul tuleb nähtavasti kunagi multifunktsionaalne kobe ca 35hj traktor, kuid seniks ajan läbi oma edwardiga, mille juhtimine on muidugi väga tõsise näoga tegevus.



Käsitöö heinategemine

Nii nagu lakas tegin heina väikesena, nii me siin mässame ka kogu selle käimasoleva nädala. Ilmad on hullud, minu keha on juba väga pruun ning laupäeva õhtuks on meil tohutul hulgal topelläbisopsutusega heina lakas. Rõuku me pikka heina ei tee nagu vanasti, sest kitsed söövad parema meelega peenikest ja vaheldusrikkamat värki, millega praegu mässame. Aga jälle kaks fotot lapsepõlvest ja siis praegustest askeldustest.








Aasta kokkuvõte

Aasta kokkuvõtteks võiks öelda, et meil läheb väga hästi. Poleks uskunud, et okei pehme juustuni nõnda kiiresti jõuame ning üldse kõik on tegelikult palju lihtsam, kui eelnevalt mõtled, lihtsalt väga suur mure on see, et ööpäevas on ainult 24 tundi ning seega tõesti kogu aeg on kiire ning peab harjuma mõttega, et osad tööd peavadki oma järge ootama väga kaua. Igatahes, nüüd varsti peale heinaaega kõva juustu katsetama, selleks kõigepealt pisi-juustukeldrit leiutama. Need kaks on järgmise aasta ütleme nii kõige suuremad eesmärgid asjades. Hingedes on meil oodata järelkasvu ning nii saab järgmine aasta olema jälle täiest uus, huvitav ja rõõmus.

Loomulikult ka meie metsik juurviljapõld annab sel aastal ohtralt saaki, kui nüüd vähegi vett millalgi alla tuleks. Elame, näeme. Igatahes, alguses foto minust aastaid tagasi ning siis meie mai lõpu kartuli- ja maasikataimed.




Vahepeal oli ka suur tähtpäev, meie vanem koer Miia sai 10 aastat vanaks. Elagu printsess!


Ja aitäh kõigile inimestele, kes meie tegemistele kaasa elavad. Teie toetus annab jõudu. Teame, et elutunnetus kandub edasi ning vast see ongi meie elu kommunikatsiooni eesmärk. Jagada elutunnetust.


Tegemist ja päikest jagub - minitraktor edward, kasvuhoone, kitsekarja jõujooned Mart Kase

Viimased kuud on sadanud väga vähe ning tundub, et läheb samamoodi edasi. Mõnus on muidugi öösel valges jalutada õues ning kuulata linnulaulu. Ja päeval asendub lindude koor konnade kambas krooksumisega. Hein kasvab ning tegemisi jagub, siin väike kokkuvõte viimasest ajast.



Meie esimene traktori aseaine - edward


Kuna uue ca 30hj traktori ostmiseks ei jagu algajatel ressurssi ning ilma garantiita kasutatud tehnika pole meie teema, siis sel aastal soetasime endale hoopis seitsme hobujõulise edwardi. Edward on hüüdnimi Hecht 7100 minitraktorile/mullafreesile. Edward freesib suhteliselt hästi, ka vaod ajab sisse vägevalt. Mullata temaga muidugi hästi ei saa, sest võib kartulit lõhkuda ning kündmine on ka veits lolli mängimine. Aga põhiline edwardi funktsioon ning eelis on käru, millega saame korraga vedada kuni 500kg manti. Edwardiga saame hoovis, laudas, põllul pea kõikjale vahele ja sisse sõita ning tagurdada. Nii on edward meil igapäevane usin abimees. Edward koos oma juppidega läks Valmiera DEPO poest maksma veidi üle 1500 euri, kaks aastat ka garantiid. Juba lasimegi bensuklapi ära vahetada ning käelülitite trosse pingutada. Nüüd on edward tõsine paugupill, iga päeva vähemalt mitu korda rakkes. Hoovis  ja lauda ümber asjade vedimine ja vedamine on talus üks põhitegevusi.



Ehitasime kasvuhoone, võrreldes eelmisega edasiminek




Igatahes oli edward ka rakkes, kui tomatitaimedele püstitasime kiirkorras polükarbonaadi tükkidest ja saekaatrist toodud prussidest kasvuhoone. Eelmine aasta ehitasime paraja nikerdise, ehitustehniliselt sel aastal edasiminek missugune. See kasvuhoone koht on meil põlluservas, Hummelsi aediku ja kitsede tagaaediku vahel, see on hullult kuum koht, seega kasvuhoone põhiküsimus on ka see, et kuidas taimed veidikenegi iga päev õhku saavad, selleks jääbki kasvuhoone üks külg lahti. Ainult traatukse vms peab sinna ette vaatama, sest meie vabakäigukanad leiavad kasvuhoone ülesse varem või hiljem.


Igatahes valge kana on meil siuke tegelane, et ükspäev tahtis ka tuppa dušši alla tulla sõrgasid loputama.




Kitsetalled ja Emerick



Klopp ja Reus on nüüd uutes kodudes, hea sikupoiss Emerick otsib endiselt kodu. Võib infot jagada, igatahes näeb nudi Emerick aasta pärast välja a la nagu tema isa Hummels täna.



Draamad kitsekarjas - Kira kukkus kamandama



Frau, Kira ja Sonja annavad kolme peale praegu päevas ca üheksa liitrit piima. Meie kitsejuustu katsetustest kuulmiseks liitu listiga. Aga algajatele piimaandjatele on ca kolm liitrit päevas per udar täitsa okei tulemus. Ainult Kira on nõnda tugevaks ja laiaks kasvanud, et ega Frau temaga enam tegemist teha ei taha. Frau on õrna hingega kits, eriti nüüd peale poegimist ja Kira on paras ambaal. Nii ongi nii, et Kira nüüd käsutab ning Frau hoiab temast eemale. Kitsede omavahelised suhted on kummalised ja huvitavad.




Käisime Auspausi Mai festivalil


Väike meelelahutus kulub ka ära. Käisime laupäeval Ähijärve ääres muusika- ja tšillimisfestivalil. Tuulutus ikka. Ega muidugi pikalt öösse me ei olnud, sest kehad on harjunud praegu varajase tõusmise ja ka varajase magama suundumisega.


Aga muidu on nii, et hakkasime vaikselt ka heina tegema. Meie ristikusegune kultuurkarjamaa vajab sopsutamist ja milline kvaliteetne söök saab nii olema kitsedel talvel. Edwardiga veame muidugi heina koju. Meil müramine käib.



"Ringvaate" külaskäik, lasteaia külaskäik, metsataimed saabusid, Punni tibud jne Mart Kase


Kevad vindub. Aga ühel ilusa päeval halbade ilmade vahel käis meil külas televusser. Täna käis külas lasteaed ning kitsetibud ja päris kanatibud kasvavad. Põllumaa peab ootama, sest on märg ja külm. Ilm lubab homsest keerata, siis läheb kõvem tegutsemine lahti ja nii on paslik teha enne põhjalik blogipostitus.

Ringvaade ja kaks naerumõistmist meile endile

Oli siis möödunud reedel eetris lõik meist populaarses ETV saates "Ringvaade". Mai Palling tegi toimetaja/režissöörina head tööd nagu ka operaator, nii sai kokku päris positiivne ja lustakas lugu. Aga kaks siukest meie omaette naeru, mis vajavad selgitamist.

Esiteks see, et ma tahtsin intervjuus öelda, et ma ärkan kell viis hommikul ja muutun apaatseks kell üheksa õhtul, mitte kell üheksa hommikul. Ei ole nii, et viiest üles, kitsetall süles neli tundi hoovi peal ja siis mulle aitab ja magama ära kell üheksa hommikul. Viiest hommikul üheksani õhtul on päevaplaan.

Ja Teelega ei ole nii, et ärkab siis peale üheksat hommikul ülesse, kui mina olen niiöelda juba jälle magama läinud, et abikaasa ärkab ülesse ja kukub romantiliselt muudkui kiikuma ja koertega mängima. Maaelu on ikka mitmetahulisem. Me tohkeldame ringi hommikust õhtuni ja oleme seda tehes õnnelikud.


Igatahes oleme saanud meeletult palju positiivset tagasisidet "Ringvaate" lõigu peale. Aitäh kõigile.

Lasteaed


Täna käis meil külas kitsi ja kanu uudistamas kohalik Kaagjärve lasteaed. Üldiselt ei ole ei massi- ega individuaalkülastused meie talu prioriteet, kuid täna oli tore. Hea oli lastele näidata loomi. Juhtus nii, et hüppavatest kitsetalledest ja porgandit mugistavatest kitsedes osutus laste seas populaarsemaks meie sarmikas kukk.




Metsataimed saabusid


Ükskpäev saabusid kase- ja kuuseistukid, mille metsa istutamine läheb lahti siis, kui aprilli lõpus või mai alguses saab metsatukas maapind ettevalmistatud. Teeme nalja, et see on meie kõhubeebi kaasavara. Nali naljakas, aga nende taimede puuks kasvamist me veel eluajal näeme, aga raie jääb teha järgmisele põlvkonnale. Pikaajalised eesmärgid, pikaajalised eesmärgid on need, mis elus on olulised. Kaseistikud on väiksemad ja kuuseistikud on tunduvalt suuremad. Hetkel ootavad nad keldris õiget aega.




Kanade spetsialist Puntsel


Kevade saabudes alustas tööd ka õunapuuaias Kanaelu esimene disain. 10 kanatibu nüüd elab öösel kapis ja päeval siblib võrkaias ringi. Nad on ikka päris väikesed ja nad kavatsevad järgmise 1,5 kuu jooksul päris korralikud visata, et hakata andma mõnusaid mune.


Tibuaedik aias on Puntsli lemmikkoht. Ta kuulab, valvab ja hääletult mängib kümne tibuga. Puntsel on põhjalik loomaarmastaja.


Kitsepoisid ja -tüdrukud


Kui juba jutt loomaarmastuse peale läks, siis kitselapsed kasvavad täiega. See on päris uskumatu, et kuidas viie nädala vanuselt juba kuiva heina kahe suupoolega mugistatakse.




Ehitusspetsialist Frau


Rääkides spetsialistidest, siis ühe maaemanda vaheaediku ehitamisel õues võttis osa maaemandast ehituskontroll Frau isiklikult. Kuna aedik sai tehtud kitsede poolt näritud kuusepostidest, siis kuusekoore järelkakkumine oli veel eriti usin tegevus.




Mullaspetsialist Miia


Muidugi ei tasu unustada, et kui käes on kevad ja kaevamine, siis on kõige suurem spetsialist Miia. Maja ette rajasime uue lillepeenra ning nagu Puntsel vaatab pikalt kanu, nii vaatab Miia pikalt mulda.



Lihtsalt lebo

Ja täna sajab vihma. Kõvasti ladistab. Mitte midagi ei saa õues teha. Siis on kitsetallede lutitamise vahel aega ka lihtsalt pikutada. Kevad.


Juustukatsetused


Vaikselt, aga sihikindlalt teeme ka juustukatsetusi ning kitsepiima karulauguvõi on ikka ka päris hea. Igatahes, et saada rohkem infot meie saaduste ja testpakkide osas, siis oled julgesti palutud liituma listiga, mille kohta saad rohkem infot saaduste lehelt.



Sündmused ja meeleolud märts 2016 - lüpsipukk, Hummels uuesti poissmehekorterisse, männiokkagurmee jne Mart Kase

Ilmad vahelduvad. Ilus päikesepaiste asendub pilvetaguse sombuga. Nõrgad miinused vahetab välja nõrk pluss ja siis jälle vastupidi. Kahjuks päris suurt kevadet ikka ninna ei löö ning maapind pole veel ka üldse sellise olemisega, et saaks hakata teda kaevama. Maa on kõva ning paar nädalat ei tule veel suurt kevadet.

Märtsi alguse kuuseokkagurmee


Praegu tuleb energiat saada rohelisest. Nimelt on mõned toidud, mis lähevad peale nii kitsedele kui kanadele. Näiteks värsked kuuseokkad. Kitsedele samuti meeldib kuuse tüve küljest koort närida.


Otsitakse päikest ning seinaääred ja aiaääred on siblimiseks juba kuivad. See kevade ootus on ka loomade silmades mitte ainult Mardi ihus, mis tõesti pulbitseb võimalusest varsti maad kaevata.




Lüpsipukk lüpsiruumi


Koos heade külaliste abiga ehitasime puki lüpsiruumi. Nimelt on alla seitsme kitse masinaga lüpsmine ebaotstarbekas, sest masina torude pesu on keerulisem kui kitsed käsitsi ära lüpsta. Käisime ca kuu tagasi ka Andri-Peedo talus väikesel kiirel lüpsikoolitusel. Eks näis kuidas omas ruumis külje pealt kitsede lüpsmine välja tuleb, aga küll tuleb. Tegime pingi nii, et lüpsija saaks seista. Püsti on parem lüpsta kui istudes koogutada.


Aga loomulikult hoidis Frau lüpsipuki ehitamise äärmise põhjalikkusega silma peal. Samuti pidi Mart ise ka ette näitama, et kuidas selle lüpsipuki otsa minnakse.


Nooremad õekesed Kira ja Sonja loomulikult said vupsti ülesse, aga Frau on meil sellise kohmaka kondiga, et talle pidi ette näitama. Eks me katsu teha treeninguid ka enne tallede sündi piisavalt tihedalt, et see trepist käimine meeles püsiks.


Hummels poissmehekorterisse


Kuna Hummelsil on peal siuke kevadine energia, et kiusas tüdrukuid hommikust õhtuni ja otsis pahandusi, siis kolis poiss oma poissmehekorterisse tagasi. Eks ta on vahepeal kasvanud nii suureks, et süles teda enam ei vii. Nii saigi Hummels endale ka uhke kaelarihma. Et Hummels end selle ajani, kui kitsenaised rohkem väljas on (nimelt on Hummelsi aedik kitseaediku vastas), üksikuna ei tunneks, siis käime temaga hommikul ja õhtul mängimas. Ta on väga aktiivne poiss ning ta tahab mängida.




Pärnaõie vihad hakkavad lakas ka otsma saama


Jah, kitsed on maiad ikka nendele kuivatatud vihtadele. Nüüd on neist järgi vaid mõned. Kindlasti homme tuleb Hummelsile naistepäeva puhul ka kaks vihta poissmehe apartementi viia.


Ilusat naistepäeva teilegi. Soovivad kukk, Hummels ja Mart. Võtavad vastu soovid Teele, Miia, Puntsel, Frau, Sonja, Kira ja 12 kana.

Uus alamsektsioon kodulehel listiga liitumiseks

Ah jaa, tegime saaduste info kohta ühe alamlehe kodulehele. Loe lisa siit.


TALVEKÜLMAD JA TALVERÕÕMUD Mart Kase


Jaanuar algas kenasti, tõmbas veidi külmaks ning siis 7 - 9 jaanuar oli siin päris külm, 48 tundi tundi järjest oli külma üle 20 kraadi ning öösiti mõned tunnid ca -30 kraadi. Ega sellise ilmaga muud teha ei saa, kui tegeleda olmega, aga õnneks ei külmunud kanad ära, ei külmunud torud ära ning autogi saime käime. Külmade päevade emotsiooni võib lugeda neist kahest Mardi Facebooki kirjutistest ehk jutuke 7. jaanuari õhtust ning ülestähendus 8. jaanuari päevast.


Meil pole palju lund võrreldes Tallinnaga. Meil on siin peale suurt külma olnud lihtsalt ilusad talveilmad. Laut on õdusate ilmadega soe ning kitsed ja kanad saavad hästi hakkama. Lumevaiba alt käivad meie heinamaal ka metskitsed või jänesed maiustamas.


Talvised toidud ja rutiinid


Kitsede talvesöögiks on loomulikult ka suvel valmistatud vihad. Kui vaadata seda hetke, mil vihad laka peale suvel said, siis kitsed tunduvad tõeliselt väikesed võrreldest tänasega.




Samuti loomulikult on hetkel söögiks kuiv ristik, see on suur lempar. Kui ei ole väga külm päev, siis kitsed käivad ka paar tundi õues.



Kanad vitsutavad loomulikult ka nõgesevihtasid ning valvavad hoolikalt, et pesadest nende munad ära korjatakse.




Hummelsile meeldib hommikuti oma habe leigesse vette kasta ja juua üks korralik sõõm.



Talikalastus



Korraliku talve saabumisega kaasevad alati ka Mardi retked Peipsile kalale. Kui esimesese ekspeditsiooni tulemus oli lihtsalt fotod jääst ning jääonnikesest, siis eelmisel nädalal sai Mart Peipsilt korraga 7 kilo ilusat ahvenat. Sai sügavkülma parajate portsjonitena valmis pandud.


Puude lõhkumine


Töödest on hetkel käsi puude lõhkumine ehk ettevalmistused järgmiseks talveks. Kuna oleme vanakooli inimesed, siis ei hakka puulõhkumismasinaga jändama, vaid ikka kirvega. Kui kala saab Peipsil pärnu kirvega (see on talilandi nimi), siis puud lähevad katki Husqvarna kirvega. Kuna on külm, siis ka 80 cm pakud lähevad tegelikult suhteliselt kergelt katki.



Kelgutamine



Aga et oleks vaheldust, siis käisime eile maja taga nõlva peal ka kelgutamas. Lund polnud küll palju, kuid lumi oli kohev ning nii kelk ei libisenud suurt midagi. Nii pidi panema lihtsalt ise emotsiooni juurde ning ei tasu uskuda, et Mart üksi kelgutas, Teele ikka ka, aga fotodele jäid suurest kilkamisest ainult Mart, Puntsel, Miia.


Igatahes, talv on ilus aastaaeg. Just sellepärast on meie elu siin õdus, et kõik aastaajad joonistuvad kenasti välja ning on nauditavad. Ja kui käpad hakkavad külmetama, siis hakkad ukse taga haukuma, et laske aga mind sisse sooja!


LAUDAS UUS VALGUS JA KA UUS RUUM. TEGIME KA PIPARKOOKE Mart Kase

Novembri teine pool oli ehituslikult tegus. Laudas said valmis piimaruumi seinad ning edukalt viisime lõpuks vahesadamasse projekti "Saagu lauta valgus!". Ja samas võib märgata jõulude lähenemist, Miia võtab männioksade vahel sisse järjest hõljuvamaid poose. Jõuluprintsess.



Piimaruumi ehitus


Kuigi kitsetallede sünnini ning kitsede Frau, Kira, Sonja lüpsi alguseni on kuid veel aega, siis otsustasime lüpsinurga lauta ära ehitada. Talvel suurema külmaga seda vast kanade suhtes ebamugav teha ning päris tallede sünnitamise ajaks ehitustöid lauta plaanida on halb.




Niisiis, kasutatud sai Valmiera Depo ehituspoest toodud OSB plaate, kohalikust saekaatrist kohale vinnatud prusse ning lavastuse "Eesti Ajalugu" pleksiklaase. Ruum lüpsmiseks peab olema puhas ning valgusküllane. Eraldatud laudamelust.


Ehitus muidu nagu algajal ehitusmehel ehitus ikka, kõigepealt võimalikult sirge ning tugev karkass, siis põrand, siis seinad ja siis uks. Uks sai ajalooline, see on köögi endise kapi uks, kuhu siseküljele aastakümneid kleebiti kalendreid ning tehti märkmeid. Väga kirju värk. Kahjuks kalendrid ja kõik muu paberi pidime turvakaalutlustel eemaldama. Need muidu eemaldatakse kitsede endi poolt.


Kuid töö käigus sai soetatud ka uus tööriist - tikksaag. Väga karm teema tõesti, nüüd saan lõigata ka pikalt detaile välja ning loodan, et sirged jooned tulevad ikkagi sirged.


Ja ehitusjärelvalve on meil tasemel. Frau uuris suure uudishimuga igat liigutus, mis ehitamisel tegin.


Igatahes on ruumis hea kindel hoida ka kanade sööki ning kitsede krõbukaid. Rullikute peal uks kinni ning sellest võluruumist tulevad siis kitsedele hommiku ja õhtu üllatused.

Jõuluprintsess ja kanade sõber ning piparkookide tegemine



Eks jõulud lähenevadki. Meie printsess Miia ei lase seda okste ilu mööda ning poseerib trepil. Ootab ja valvab.


Puntsel on neil hetkedel tavaliselt kuskil võsas peadpidi jauramas, tema ei poseeri, tal on väga palju teha kogu aeg. Käib nüüd Puntsel aeg-ajalt ka laudas oma kanade juures. See koer on kana hull. Kui tal oleks võimalik loosipakke teha, siis ta teeks eelkõige 12 kanale ja kukele.


Frau jälgib Puntslit laudas selja tagant, sarved laiali aetud, ta ei löö Puntslit, aga ta vahepeal ööritab nii Puntslile kui kanadale. Et te vaadake ette siin laudas, siin laudas olen mina emand ja põhimõtteliselt kuulavad kõik minu sõna.



Aga tegime piparkooke ka juba. Piparkoogitaigna saime ühelt kohalikult laadalt ühe proua käest. Milline vürtsine isetehtud tainas.



Vot sellest tulid meie puupliidi praeahjus õiged piparkoogid. Maitsvad, parajalt õhulised ning piparkookide tegemisel juures on äärmiselt tähtis teha piparkooke ka kogu sellest alast, mis jääb platele, kui tainast on kujud välja võetud. Siis saab sellise ilusa piparkoogi.


Elektrikute töö laudas ehk saagu valgus

Kul laudas sai valmis uus kinni nurgake, siis tulid ka elektrikud ning panid ülesse mõni aeg tagasi soetatud lambid.




Kui elekrikud tegid laudas tööd, siis kitsed oli õues ja siis see päev oli üks külmematest päevadest, aga ilus päev, nii naksatasitki värsket õhku ja oksi ja heina oma mänguväljaku otsast.




Ja õdusad päevad valguse käes


Aga nüüd olid tormised päevad. Kõvasti puhu tuul ja siis kitsed ei pistnud pead laudast väljagi, kuigi uks oli avatud. Neil on seal oma võlumaa. Oksad, valgus, kuivatatud ristik, õunad, krõbuskad kaks korda päevas. Elu on seltskondlik ja rõõmus.



Novembris 2015 - loomade elu, metsategu ja jõulusokk Mart Kase

Käes on lühikesed sügispäevad. Hummels elab naeratades naiste keskel, kanade tootlikus on kõrge ning lehti pole me veel jõudnud riisuda.


Oli plaan, et sügiskuude saabudes rahuneb tööde hulk maha, aga teps mitte. DEPO ehituspoest toome materjali ning plaanime asuda ehitama lauta piimaruumi, et siis, kui kevadel kui talled sünnivad, siis saavad kitsed kohe mugavalt lüpsmas hakata käima. Hummelsile tüdrukud meeldivad ja ka jalutavad kanad äratavad kitsedes uudishimu.


Ja kui magama minek on, siis Hummels võtab mõne neiu ikka kaissu või pigem poeb ise kaissu.


Kuna osa meie metsast hakkas ümber kukkuma ja metsaplaani järgi oli küngas ammu raieküps, siis metsaühistuga võtsime selle asja ette. Metsa teha on alati kurb, sest sa saad selle konkreetse koha pealt teha metsa ainult üks kord oma elu jooksul. Kevadel lähevad uued kuused ja kased kasvama ja muidugi on mul plaan elada 90+ aastat vanaks, aga elame-näeme, kas selle koha pealt minu silmad veel raieküpset metsa näevad. Mets on inimesele väga pikaajaline eesmärk, selliseid pikki eesmärke peab iga inimese elus olema. Kannatlikkus talitseb otsuseid ja vastupidi.


Ja igatahes juhtkits Frau oma gängiga sai metsast oksi ning ka kuusepalgid, mis koju tuuakse, need süüakse koorest kenasti puhtaks.


Aga loomulikult tuli osa kütet meile ka koju üle põllu. Kui lumi maas ning teised tööd ei aja taga, siis saab sae käima tõmmata ja kirve pea kohale tõsta ning karmamauhti sukelduda küttepuude tegemisse. Paarist koormast vast jätkub vähemalt paariks aastaks.


Maja muidu on meil uue laudisega nõnda soe, et praegu saab veel teisel korruselgi magada, kus suures ruumis pole ühtegi küttekeha. Alt läheb soojus ülesse. Suur ahi on meil ju paugupill. Täna tuleb ka korstnapühkija. Tellisime ka 22 kuupmeetrit suure prügikonteineri, et paari aasta jooksul kogunenud remondiprahist lahti saada. 22 kuumeetrit täitub suhteliselt kiiresti.


Ja kui teed pajarooga, siis tee seda nii, et jätkub nädalaks ajaks. Seekord veisest, teinekord lambast. Meie elu võlu on see, et veise- ja sealiha tulevad mõlemad otse talunike käest meie lähedalt. Ka lehmapiim tuleb 3-liitrises purgis taluniku käest. Mõnus.


Igatahes, püsivaid külmi pole veel saabunud, õunu oleme varunud, aga kuni püsivate külmadeni korjame kitsedele ubinaid ikka veel puude alt. Õhtuti särab lauda juures oleva õunapuu otsas jõulutuled ja ausalt öeldes ongi Hummels väga jõulusokk, mis jõulusokk.






HUMMELS LÄKS NAISTESSE Mart Kase


Hummels kolis oma õueaedikust kolme kitseneiu juurde. Otse öeldes, et paar nädalat tagasi oli Hummels nägus noor sikupoiss, nüüd on paras mölakas valmis. Kui võrrelda kolme kuu taguse kasvuga, kui Hummels tüdrukute juurest välja kolis, siis poiss on ilmselgelt ikka kasvanud.


Ja on maailmas mehi, kes kiitlevad oma kiimasusega vms, aga kõik inimesesoost mehed on võrreldes meie Hummelsiga amatöörid. Eks kitsetüdrukud tahavad paarituda ainult, kui neil indlemise tunne peale tuleb ja kui neil ei ole seda tunnet, siis nad ei taha, aga ega Hummels käib järgi ikka. Hummels on selles mõttes normaalne vend, et näärmed tal küll haisevad ja näeb nüüd välja ka nagu mölakas, aga kellelegi liiga ta ei tee. On sõbralik ja nägu naerul. Ootame kevadeks kitsetallesid ja kitsepiima.




Ühesõnaga, elavad meil nüüd kõik loomad laudas öösel kinnise ukse taga. Kanad oma toas ning kitsed vabalt. Kui mölakas kiusama hakkab, siis õed lähevad posti otsa ja ongi kõik.


Kitsede lemmikud on endiselt õhtused õunad, siin üks pulmatordi näide. Eks tort jaotatakse hetke pärast laiali, et kõik saaksid rahulikult süüa.


Hommikud algavad kuke kiremisega ning võidumunemisega. Paljud inimesed elasid Facebooki postituse peale kaasa valgele kanale. Ütleme nii, et vanemad mafioosokanad kiusavad uusi vähem. Elu kanatoas hakkab õnneks paika loksuma. Kui mafioosod lähevad liiga ülbeks, siis viskame nad ülesse õrrele eemale.


Kanad õues



Ilusatel sügispäevadel saavad kanad endisest sõnnikuluugist väljuda ka kitseaedikusse patseerima. Maailma avastama, mutukaid sööma ning end hunnikusse nühkima vastu maapinda. Tundub, et kukk hakkab oma karjaga ka järjest paremini sulanduma. Nii toas kui õues.




Piraadikoer heinapalli otsas


On äärmiselt ilus sügis. Vihma ei saja, päikest ja värve on küllaga. Puntsel loomulikult hingab ja naudib loodust ning Teelega ühel pikemal jalutuskäigul oli nõus hetkeks poseerima heinapalli otsas.


KANADE HERBAARIUM LAUDAS JA ISIKKOOSSEISU SUURENEMINE Mart Kase

Läheneb talv ning Kanaelu õunapuu õueaias hakkab kanadel ca kolme nädala pärast külm. Nii tuli lauta ehitada kanadele oma nurk. Laias laastus kindlus, et hoida eemal kõik talvel aktiveeruvad tuhkrud ja rebased. Samuti mitte vähemoluline pole soojus, sest kui siin lõunaosariigis külma lajatab, siis võib olla temperatuur mitu nädalat järjest sügavas miinuses. Igatahes, räägin kõigepealt siis lauda olukorrast ning siis ehitusetappides ning siis sissekolimisest.


Igatahes, muidu kuulub lauda teine pool kitsedele, kes enam ei ela oma tallesulus, aga kellele meeldib tallesulu otsas turnida. Nooremad õekesed on väga osavad. See on neile nagu tsirkus.



Lauda nurga kanade herbaariumiks ettevalmistus

Meie laut oli kunagi päris ammu puhas savihoone, aga siis hakkasid saviseinad pragunema ja vanaisa oma agronoomi ehitusmõistusega paikas neid ja muidugi jäid augud sisse. Nüüd õige ehitusmees Üllar paar nädalat tagasi oli meil külas ning paikas savimöksiga augud.



Igatahes mina siis võtsin üle. Ikka ehitusjääkidest ja lihtsalt jääkidest kombunnimine. Ainult võrku tuli kanade herbaariumiks juurde osta. Ukseks on üks vana saunauks, lauad on teiste ehitiste küljest või jäägid. Vineeritahvlid ostsid vanaema ja vanaisa ca 25 aastat tagasi, nüüd leidsid need rakendust.





Sõber Margus käis külas ning temaga kahekesi lükkasime tahvlid laeks.







Igatahes sai siis paari päevaga ruum valmis. Siis eile ka sisekujundasime. Põhiliseks kujunduselementideks said kitsede poolt koorest ärapuhastud oksad ning üks vana raamaturiiul.



Lehmapiim ostame nüüd sealt, kust tuleb kukk



Vaheloona see, et ostame nüüd ühelt naabritaadilt ja -memmelt ka lehmapiima. Ainuke lehm siin vast kümnete kilomeetrite raadiuses. Igatahes tuleb sealt perest ka meile lähipäevil kukk meie kanakarja ühtseks naiskonnaks sulandama. Aga sellest naiskonnast hetke pärast. Joome nüüd väga rammusat head piima.

Kanade arvu suurenemine


Tuppa kolimine tundus paslik hetk kanade arvu kahekordseks löömiseks. Käisime kanadel järgi Sangastes Metabo kastiga. Nagu meie 6 esimest väga tubli kana on pärit Äntu talus, siis nüüd ka need järgmised. Ainult selle vahega, et kui kevadel saabunud kanad on pruunikirjud, siis uued tulijad on mustad ja päriskirjud. On oodata erinevat värvi mune!



Uued kanad olid siis algul peale saabumist õues eraldi ning tegime kohustuslikud kanapildid ning kitsed ka uudistasid oma uusi kompanjone.



Kanaelu maja tirimine ja kanade integratsioon

Kanaelu põhimaja sai ka lauta tiritud, oli see vast paras tirimine. Igatahes nii sai lõplikult lauda parem külg (herbaarium+Kanaelu maja) kanadele valmis.



Nii võis alata integratsiooniprojekt 6+6. Uued ja vanad kanad said herbaariumis kokku. Ja loomulikult otsustas üks kana enne lauta minemist veits ka omaette aia peal istuda.


Said siis uued ja kevadised kanad herbaariumis kokku ja vanad kanad on nagu kamp maffiabosse, kes arvavad, et neil on õigusi rohkem ning patrullivad põrandat. Selleks ongi vaja kukke, et see asi ära lõpetada, meil on ju ikkagi kiusamisvaba laut.






Igatahes neljast pesast töötab kõige paremini ikka see üks Kanaelu maja pesa, kuhu kanad munesid juba varemgi. Igatahes ees ootab kuke saabumine ning lauda juurde õuejooksuaiaehitus, sest ilmad pole veel nii külmad, et ei saaks õues olla ning Kanaelu siseruumides on väljumiseks olemas lauda endine sõnnikuluuk.


Ainukene, kes kanade õunapuuaiast lauta kolimist läbi elab väga raskelt, on loomulikult Puntsel. Pole nagu tal põhjust enam lipata õunapuuaeda. Aga kui nüüd saan jooksuaediuku lauda juurde valmis, siis kindlasti jätan ka Puntslile vaatamis- ja valvamiskoha.

Igatahes, nüüd meil oma munade toodang kahekordistub. Oma muna on ikka oma muna. Ja kanade herbaarium on nagu teater. Inimestele, kitsedele, koertele.

Katkise kanamuna saaga, sügise lõbud ja tööd Mart Kase

#kaldetalu Kaitsepolitsei uurimisjuhtum


Olen Facebookis kajastanud seda, et kuidas meil üks muna oli Kanaelu koridoris katki ning kahtlustasime, et üks kana meelega muneb koridori mitte pessa ja lööb nokaga muna katki. Aga hommikused vaatlustulemused selgitasid, et lugu on komplitseeritum. Üks kana muneb läbi une ja muna kukub õrrelt alla. Igatahes loe ka selle Facebooki postituse kommentaare, siis saad teada, kuidas meil vaatlus igapäevaselt edeneb.

Maisisöömine


Sügisel valmivad erinevad saadused. Üks neist, mis neid valmis ei saa, kuid kitsedele meeldib, on mais. Kitsetüdrukud maiustavad maisiga hea meelega. Kitsetüdrukud möllavad oma aedikus ning naudivad vaadet, hellust ning kargemaks kiskuvat sügist.





Sügis ja õunamahl


Sügise tunnus on see, et lehed hakkavad langema. Miia on nõnda kenasti sellesse atmosfääri sulanduv. Puntsel ka oma pulkadega. Aga eelkõige ikka printsess Miia.


Sügise tunnus on see, et väntame õunamahla. Õunu on palju ning mahlaarendus käib täie hooga.



Turnimise MM


Laudas ootab talvine ruumisistus veel ees. Eelkõige kanade kodu talveks. Aga igatahes meie vabapidamise kitsetüdrukud tegelevad ka laudas lollustega. Nooremad õekesed on osavamad, vanema liiderkitse Frau tagumik ei tõuse nii osavalt.


Igatahes eile tegime esimest korda ka sellist tööd, et lõikasime kitsede sõrgasid. Esimese korra kohta saime vast rahuldavalt hakkama. Lisaks hooldamisele said loomulikult kitsed ka vahepeal niisama sülle ja kes on siis rahulikum ja kes on siis äkilisem.


Kõige keerulisem oli loomulikult Hummelsi hooldamine, kui ta on neli jalga maas ja ta saab tõugata, siis ta on jõuline.

Tantsimise MM

Aga jõuline Hummels tähendab ka tantsulist Hummelsit. Kui Hummels tantsu lööb ja hüppeid teeb, siis see on päris maru vaadata. Eesti ekstreemspordis on avanemas järjekordne talendikas anne.



Porgandisöömise MM

Porgandeid söövad nii kitsed kui koerad. Vitsutavad magusat porgandid meeletult lõbusalt.



Puukoorimise MM


Kitsede üks lemmiktegevusi on ka puuokste koorimine. Igasuguse disainmööbli alge, palun väga.



Ja õunakastide valmistamine ehk kolmanda klassi tööõpetus


Kui disainmööbli valmistamisega nähtavasti hakkama veel ei saa ja pole ka aega, siis õunakastide valmistamine ehitusjääkidest on täpselt see, mis algajale ehitajale sobib. Päevaga sain viis kasti valmis. Tootearendus käis kogu aeg. Õhtu viimane kast oli märgatavalt kergem ja vist ka vastupidavam kui esimene mudel.


Igatahes, laut vajab korrastamist ning ka teised sügistööd tegemist, õuntelõppu ei paista, seega on elu ilus. Värve, nüüd tuleb loodusesse palju värve!


KANAELU INSTALL Mart Kase

Kanaelu koosneb kahest osast. Aedik sai õunapuuaeda viidud juba eelmisel laupäeval, kui kanad saabusid. Teisele osale ehk majale sai laastukatus viimase asjana peale sellel laupäeval. Loomulikult sai ülejääkidest ise löödud katus veits vildakas, eelkõige alumine laasturivi, aga noh mis siis.


Igatahes sai siis Kanaelu maja vinnatud ehitusplatsilt õunapuuaeda. Kui me räägime Kanaelu miinustest, siis jah see on mass. See maja on paksu laua ja korraliku konstruktsiooni ning ohtrate metallnurkade tõttu suhteliselt väga raske. Üksi andis seda tirida üle õue. Aga loomulikult on paksul laual ja tugeval konstruktsioonil ka oma suur pluss. See maja peab olema rebase- ja nugisekindel.


Vanem koer Miia arvas vist viimase hetkeni, et lõpuks ometi saab ta endale oma kuudi. Kui sa oled Printsess ning sul on elus kaks unistust, Lotte hommikumantel ja oma kuut, kuhu Puntsel ei saa, siis see võib teha kurvaks küll, kui sul üheksandaks koera eluaastaks pole veel kumbagi.


Igatahes, pärast üle tunni kestnud tirimist jõudis Kanaelu maja õunapuuaeda kohale ning algas kanade transport majja. Sissekolimine. Kanad harjusid oma majaga kiiresti, neile meeldib õrrel istuda, aknast välja vaadata ning lihtsalt ringi kobistada.




Pärast sissekolimist sai aedik installitud maja külge. Kanadel on nüüd rohkem ruumi.


Puntsel on nüüd loomulikult veel suuremas hämmingus. Teda ikka väga huvitab, et mis need kanad seal majas sees teevad. Muudkui kuulab ja vaatab. Pühapäeval istus ka vihmaga pikalt kella üheksani õhtul Kanaelu kõrval. See on uudishimu kirg.



Iga korralik disaintoode kannab ka loomulikult nimetahvlit.


Munadeni! Need kanad pidid munema hakkama juuli lõpus. Aga me käime iga päev mitu korda pesaluuki avamas ning loodame, et äkki on mõni muna juba sees. Veel ei.


DISAINLAHENDUS KANAELU JA KANADE SAABUMINE Mart Kase

Kanade võtmine oli meil ammu plaanis. Aga täpsemat elukohta neil veel ei olnud. Tundus paslik panna nad õunapuuaeda, et väetavad seal ja saaks neid edasi tõsta maapinnal. Teele värvis lavastuse "Eesti Ajalugu" seintest järele jäänud valged tükid mustaks ning soetasime K-Rautast võrkaeda ja siis nokitsesin ning lubagem esitleda - Kanaelu õueaed. See on karge põhjamaine unikaalne käsitöödisain, kus kindlasti iga jupp on veidi eripikkusega. Hetkel pole plaanis laieneda välisturgudele, aga elame-näeme. Kui Kanaelu teine osa (siseruumid) valmis saavad, siis hakkame võib-olla pakkuma kanadele ja nende omanikele kanade teenusedisaini ja joogat.


Igatahes, reede õhtul avastasime, et laupäeva hommikul on Äntu mõisa kanabuss Antsla kandis. Antslasse meilt ca 20 minutit autosõitu ja nii me siis Antsla turuplatsil laadisimegi põhu ja ajalehtedega turvatud koertepuuri 6 noorkana. Palju kana maksab? Kana maksab 7,5€. Nii et kui nad hakkavad juuni lõpus munele ning munevad igaüks vähemalt 5 muna nädalas, siis oma hinna ja sööda teevad tasa ca kolme kuuga. Meie peres muna läheb. Igatahes, ega ka väikeses koguses kanade pidamine mingi kasumiga värk pole. Aga see on puhas emotsionaalne tunne, et teed oma kana munast omletti ja kooki ja keedumuna.


Igatahes, kui kanadega jõudsime koju, siis tuli kanad sisestada Kanaelusse. Kõigepealt tuli Kanaelu liigutada õunapuuaeda. Kõige parem moodus selleks on veeretamine. Ja nii puudutasid laudas vabapidamisel kasvanud kanade jalad esimest korda rohelist maapinda.



Igatahes, kõige suurem kanade ja kanamunade fänn meie peres on Teele. Elagu värsked kanamunad!


Aga ega kõik loomulikult nii libedalt esimesel päeval ei läinud. Uustulnukate vastu näitas erilist huvi välja Puntsel. Miia mõistis hetkega, et need linnud on puuris ja need on omad, seega jahti pole ja kui jahti pole, siis teda alamad olevused ei huvita.