SÜGISE NING VARATALVE KOKKUVÕTE 2018

Heihoo! Ja ongi õuel juba suur talv ja uue aasta esimene kuu on ka läbi nagu niuhti. Nüüd on küll viimane aeg blogis möödunud sügisest ja talve algusest rääkida. Meil on nüüd haned ka, jaaa-jaaa!

Kõrvitsasaak ja permapeenarde algus



Septembris korjasime ära oma kõrvitsad ning neid ikka oli. Kasvanud sama kaua kui meie Kirke. Kõrvitsaid on meil erinevat sorti ning sellest ka nende mitmekesine värvus. Sort, mis pidi 700 kilo raskeks kasvama, jäi kasvult pea kõige väiksemaks. Kõige parema maitsega on hetkel meie arust muidu rohelise koorega kõrvits nimega Ambar. Pane ahju, pane pannile, tee püreesupiks, söö kasvõi oma püütud ahvenaga!


Igatahes järgmisel aastal katsetame ka permapeenardega. Kõik tooraine on ju meil olemas, oksad ja sõnnik kitsedelt, kaks põhupalligi lasime peenramaa äärde tuua.


Eks näis, kas permapeenardest saab meie juurikakasvatuse formaat, aga teoorias peaks sobima ja veidi huvitab ka. Eks permapeenrad on pikem protsess ja näib, mis mitme aasta perspektiivis sellest välja tuleb.



Sügiskülv

Sügisel saab ja peab olema ka juba ühe jalaga kevades. Ehk lisaks permapeenardele on meil põllul ju ka nn klassikaline kasvatusstiil mullas. See on imetore ajarännak lähitulevikku. See mudasel põllulapil järgmiseks kevadeks külvamine on meelelahutus ja meeletult oluline tegevus korraga. Kõik selleks, et kevadel saaks lisaks varatärkavatele naatidele muud suhu ka naksatada ja nii panigi Teele talisibula maha. Samuti tuli juba sügisel maha panna küüslauk.Maailm võib paari kuuga totaalselt muutuda, aga meie peenrad mitte, midagi peab tuleviku mõttes siin elus ikka kindlat ka olema. Ka lume all.



Laulupesa ja lasteaed


Septembris algasid teisipäeviti Tartus laulutunnid. 2018 sügisel algasid ka Kirkel laulutunnid Laulupesas, seega nüüd mõlemad lapsed käivad laulmas. Kuigi Kirke tundub olevat rohkem tegutseja, tal on tahtejõuline sportlase hing.


Sügisest hakkas Anna Lüllemäel lasteaias ka käima. Tuleb koju ja räägib rõõmsameelselt, et kes on teinud lasteaias pahandust. Ja meil on nüüd laps psühholoog. Lasteaiast on ta ära õppinud uusi lausekesi - näiteks "Rahune maha." ning "Ära muretse. Kõik saab korda."


Kalal käik ja hanede tulek


Oktoobris oli nii, et Mart käis Soomes nädala kalastuspuhkusel.  Pidas parima sõbra sünnipäeva ja oli lihtsalt väga tore rutiinist välja lülitamise puhkus. Vahepeal peab ju ära käima, et saaks igatseda olemasolevat!

Samal ajal hakkas Kaagjärve külas üks pere oma hanekasvatust koomale tõmbama ja Teele leppis kokku, et kui Mart tagasi, siis tulevad ka haned. Teele luges internetist, et ühe isashane kohta võiks olla neli haneprouat. Nii teemegi! Viis hane võtame. Aga kui hanedel järgi sõitsime siis selgus, et ega noortel hanedel nii väga kerge vahet teha pole, et kes mis soost on. Nii me siis seisime seal hanekasvataja õue peal ja valisime kõik koos silma järgi emaseid ja isaseid tähtsa näoga.





Mart krabas viis välja valitud hane koerapuuri ja tulime nendega koju. Siiani ei tea, mitu emast ja mitu isast hane meil on. Igatahes pläterdavad me aedikus lauda ümber ringi, peavad lugu veest ja huilgavad ürgselt ja jõuliselt. Mart on kindel, et üks rahumeelne ja tagasihoidlik hani on härrasmees Julius. Ja üks ülbe proua on Katariina.



Ja oh seda õnnistust, paar päeva tagasi saime ka esimese muna!



Kitsepoisud naistesse, paaritus


Oktoober on loomulikult ka see kuu, kui poisud Hummels, Curry ja Bastian lähevad naistesse. Kitsed said aedikutesse ära jaotatud ja poisud kolisid ligi. Eesmärk ikka see, et kõik sugupuud jookseksid kenasti oma õigeid liine. Ühesõnaga, 20 märts kuni ca 1. aprill on meil oodata ca 40 kitsetalle.

Sügis oli võrreldes ülemöödunud aastaga loomulikult kuiv. Lausa ülimõnusad on olnud viimasedi suvi, sügis kui ka praegu talv. Vaatame ilusaid päikeseloojanguid ja pilvi nii septembris, oktoobri, novembris kui detsembris.




Sellel aastal otsustasime, et ei tee kitsedele ultraheli. Usladame poisse ja kes tiineks jäävad need jäävad ja kes ei jää siis jõtame neil ühe aasta vahele. Ühtepidi on iga uus kitsetall oodatud aga samas pole meil hetkel ruumi puuduse tõttu vaja kiirustada. Mahutame ära need hinged, kes kevadel tulevad.


Aga ausalt öeldes on need 5 hane nii suured, et nende laudast välja viimine ehk siis iseseisva hanemaja loomine on esmatähtis enne uute kitsetallede sündi.



Kitseaediku kokkukorjamine


Kevadel 2018 ehitasime esimese suure ketseaediku. See toimis kogu hooaja väga hästi, kitsedel meeldis selles jalutada ning sõid mõnuga. 2019 hooajal tuleb aedik teise kohta veidi ning seega korjasime sügisel postid kokku ning panime traadid ja nupud hoiule.


Osasid poste saab ka järgmisel aastal kasutada, osad postid läksid kütteks. Tore, kuidas võib kasutusahel olla ühel sirgel lepavarrel - kõigepealt kitsed söövad sellelt koore, siis on see ühe suve aedikupost ning siis saab selle mõnusalt kuiva puu pliidi alla pista.



Promotegevus - Peeter Piheli raamat ja ajakiri EMA


Sel sügisel on kaks kena asja, millega oleme saanud tähelepanu. Esimene oli see, et Peeter Piheli raamatus "Minu kodu, maa ja meri. Eesti" on juttu ka meist ning Mart käis sellest raamatust ka Peetriga kokandussündmuse "Ideas, Flavours, Experiences" laval rääkimas Kultuurikatlas. Oli tore üle pika aja inglise keelt suust välja purssida.


Aga see Peetri raamat räägib samast tundest, teemast ja põhimõttest, mille eest ka me iga päev seisame. Lihtsus ja kaasaegsus on kõik me kohalikes asjades ja toidus olemas, lihtsalt tuleb end avada ning väärtustada maailma sellisena nagu ta on. Tuleb olla oma toidus aus ja pühendunud.


Teine nn. heas mõttes promosündmus oli see, et novembri alguses toimus pildistamine meie pere söögilauast ajakirja EMA tarvis. Viljandi fotograaf Martin oli kohal ja Gea ajakirjast, me valmistasime nn viis rooga, mida me sööme ja armastame. Kotzebuest tellisime veel hapusaiad, aga nad saatsid ka suurepäraseid salaamisid.












Lõpptulemust lugege ajakirja talvenumbrist ja rohkem fotosid saate vaadata fotograafi blogist.



Kitsekasvatajate ühendus


Eestis ei ole siiani olnud kitsekasvatajatel katusorganisatsiooni vms. Nüüd on Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidus kitsekasvatajate osakond/allüksus vms. Sisulisem tegevus algab loodetavasti järgmisel aastal, mõtteid on, aga eks ole näha, mis neist järgmisel aastal realiseerub, sest täitsa siiralt, kitsekasvatajatel ei ole aega ühistegevuseks, sest kõik peavad minema koju lüpsma. Aga algus on tehtud ning mõtteid saab lugeda Põllumehe Teataja sellest artiklist.


Anna ja Kirke


Annal toimusid Lüllemäe lasteaias nii isadepäeva pidu kui jõulupidu. Isadepäeva pidu toimus Karula tuletõrjedepoos, kus Anna oli pigem huvitatud ringi uitamisest kui teiste lastega mängimisest. Alguses tekitas ka hirmu maskott Nublu, aga peo edenedes meeldis talle just luuara nurga tagant, et kas väikese sabaga kutsut ka näha on.




Jõulupeol laulis Anna juba lasteaia kõige noorema lapsena suure lahtise suuga. Käis ka jõuluvana ning tõi kommi ning Anna jagas kodus oma kommikotti kenasti ka emme ja issiga.



Kodus meeldib Annale ka joonistada. Üldjuhul on tema maalida pealkiri "Hobune" või "Kaks hobust" või "Kollane hobune."



Kirke seevastu on tegutseja. Midagi kätte saab, katsub läbi ja viskab kaugele ja kõigist väikestest pasunatest puhub hääle välja ning kõik trummid lööb paukuma.



Puhkamine. Kubija ja Pokumaa



Detsembris, kui me taluhooaeg hakkas lõppema, käisid Mart ja Teele kahekesi ka Kubija SPA-s korra lõõgastumas. Kubija on ju väga tore koht me lähedal, kohe nii tore, et teist korda läksime veel lihtsalt SPA-sse ja seda koos lastega. Enne seda käisime ka Pokumaal ning anna on üldselt veendunud, et Pokud on pahad. Kuigi üritame talle selgitada, siis "Pokud elavad metsas ja on pahad, rebane ja hundikene on hea."



Karvapallid


Ja nii ongi saabunud talv. Karvapallid laudast tervitavad. Kitsed moonduvad karvakeradeks tiinuse ajal. Matsutavad heina ja naudivad külma. Suurem action algab märtsi teises pooles, kui kitsed poegivad. Seniks ilusat talve ning kala ka jää alt panni peale eks!

Juuli, august 2018


Jah, see oli väga soe suvi. Päike kõrvetas ning elu kulges väga heas rütmis. Väike ülevaade heinast, veepuhastist, võileivadest ja kitsedest.


Heinapallid ja Pikajärv


Meie kultuurheinamaa andis sel aastal väga head saaki. Eks see ole tingitud heast seemnest ning ka sellest, et meie kandis siiski veidi vihma sadas ning siis niiskus mõnuga langes mäe otsas alla ning niisutas heinamaad.


Mõnus on ju heinapalli peal oma jalgu sirutada ja maailma uudistada. Heinapallid jäävad alatiseks maaelu romantika ja rõõmu osaks.

Loomulikult jääb alati maaelu romantika osaks ka käsitsi heina lakka tegemine ning nii sai ka sel aastal lakka üles loobitud. Seda heina on hea traditsiooniliselt märtsi lõpus sündivatele talledele anda.



Suveõhtuti sai Pikkjärves (Anna jaoks Pikajärves) suplemas käia. Kilked vette hüpetes on alati ka suve lahutamatud osad.


Ja suvel on üldse mõnus oma varbaid laia maailma poole sirutada ning lihtsalt maailma uurida.



Suvi 2018 suurprojekt - veepuhasti


Sel suvel otsustasime endale panna võimsar aua-, mangaani- ja veekareduse eemaldusseade. Eks selle projektiga läks nii nagu nende projektidega läheb alati, et alguses tahad väikselt teha, aga siis ilmnevad asjaolud ning projekt paisub, väljub eelarvest ning lõpptulemus on küll ilus, aga kallis.

Ühesõnaga, kõigepealt tegime vana saunamajakese endise köögi kolast tühjaks. Kola ju meil on ja mitte vähe.




Peale seda toimusid kaevetööd, nimelt oli vaja luua torustik, et veetrass seadmest läbi juhtida ning ka kanalisatsioonisüsteem, et puhastvesi meie suurde septikusse juhtida. Aga kuna saunamaja asub ca 1,5 meetrit allpool kanalisatsioonitrassi, siis see tähendas pumbaga kaevusüsteemi.


Aga kõik on ju võimalik, eriti veel, kui kukk koos kanadega on kopal abiks kaevetöödel. Kopajuht arvas, et tegelikult oleks täiesti mõistlik "kanakaitse" vms ka kaevetööde eelarvesse panna, sest see nõuab ettevaatlikust, et kanale pihta ei kaeva.


Aga nali naljakas. Välistrassid said paika.


Kuid vana olematu betoon nägi saunamajas näotu välja ning nii korraldasime külla saabunud sõpradega talgud. See tähendas seda, et lõhkusime vana põranda välja ning torustik paika ning tasandustööd.



Ka väljast sai saunamajake uue musta meie hoovi põhitooni.





Peale seda tuli betooni valamiseks eeltööd ning siis tuli hoovi peale majakese enda suurune betooniauto ning sauna majakese kõikide ruumide põrandad said uueks.




Samuti said uueks valgeks ja helgeks saunamajakese siseseinad. Siseseinad jäävad nii nagu on.


Ja loomulikult sai majake vahepeal ka uue elektrisüsteemi
.

Kui see kõik sai tehtud, siis tuli veepuhasti mees ning kaks öödpäeva installis tuumajaama ja torustikku ning kui siis peale südaööd teisel päeval lõpetas, siis hakkas kõik õlitatuld tööle. Nüüd võib naljaga öelda, et nüüd on meil vee- ja kanalisatsioonisüsteem, mis peab elama üle meid ja veel kolm põlvkonda.

Loomulikult on veel teha elementaarne välissoojust saunamajakesele, aga võib öelda, et selle suvega muutus see hoone uskumatult palju.



Kitsevõi ja toorjuustuga võileivategu

Aga loomulikult katsetame oma juustuköögikeses kogu aeg, et kuidas teha kitsepiimast ideaalset võid ja ideaalset värsket toorjuustu. Piimatehnoloogia ei käi nii, et korra teed ja siis on retsept valmis, küsimus on väga suures praktikas. Kitsepiimast parimate toodete tegemiseks on vajalik pidev trenn ning pidev areng detailides. Igatahes, mis eksperdid meie toodetest arvavad, võib vaadata sellest videost.

Oleme saanud aru, et kõige parem on inimesele võileib valmis teha. Pakkuda värsket kitsevõid ja värsket toorjuustu saia või leiva peal. Palun väga.





Õppimine

Tähtis on loomulikult targemaks saada. Käisime augustis ja septembris Olustvere koolis koolitusel "Kitsepiimast toodete valmistamine". Koolitusel käisime kolmekesi - Mart, Teele ja Kirke, Anna oli vanaemaga kodus.




Koolitusel loomulikult saime targemaks, on detaile, mida teeme väga hästi, aga on palju detailie osades detaile, mida peame veel katsetama ja juurutama. Igatahes soetasime ka raamatu, mida soovitame kõigile kokkadele, tootjatele, kasvatajatele.


Kitsede elu suvel



Aga kuidas siis elavad meie kitsed? Hästi elavad, karv läigib ning neile meeldib väga tatsata karjamaale ja siis lauda juurde tagasi ja siis jälle karjamaale ja lauda juurde tagasi ning nii ei tea mitu korda päevas.





Noorkari aina kasvab ning aeg on tüdrukutele varsti nimed ka ära fikseerida. Praegu käib iseloomude ja nimekõla kokku tunnetamine.




Igatahes mamma Frau tütre Klaara tütar sai nimeks Pauline. Ta
 on juba praegu suur ja uhke loom ning kõige tähtsam on pikutada aeg-ajal ka oma ema kaisus.


Kitsed on uudishimulikud ja head loomad, kui nende rutiinist kinni peab. Iga päev õigel ajal 2 lüpsi ning vähemalt paar korda nädalas suur kuhi oksi ka ette.


Metsaskäigud ja turnimised



Käime mahalangenud puitu saagimas oma metsas ja ka niisama uudistamas seal padrikus.




Tüved, millest saab sirged pakud välja saagida, neist saab ka miskit asjalikku. Näiteks hüppemängumaa, Annale meeldib väga hüpata, nii said osad pakud toodud talle hüppamisringiks.


Anna on nüüd 2-aastat vana ning Kirke sai just 6-kuud vanaks. Paneme edasi, peaasi, et nalja saab.









JUUNI 2018

Juunis juhtus meil palju. Käis palju külalisi ning ka ise väljusime oma minibussiga juuni esimeses pooles kodust hommikuti, sest kitsepoisud oli vaja oma uutesse kodudesse toimetada.

Poiste vedu


Juhtus nii, et kõik sel aastal meie tallu sündinud poisud said endale uued kodud ning nendest transpordi minilugudest saab lugeda neilt linkidelt. LUGU1, LUGU2, LUGU3, LUGU4, LUGU5, LUGU6

Kitsepoisude uutesse kodudesse viimine on väga lahe formaat Eesti inimeste ja kohtadega tutvumiseks.

Kira vahvad kolmikud


7. juuni hommikul läksin lauta tavapärasele hommikusele lüpsile, aga sellest ei kujunenud üldse tavapärane hommik. Minu üllatus oli suur, kui laudas ootasid mind kolm vahvat tegelast. Nimelt, poegis meil 12 kitse märtsis ja Kira tundus lihtsalt ambaal, kes ei jäänud talvel tiineks, aga ju Hummels suskas ikka viimasel hetkel jaanuaris ära enne kui naiste juurest eraldi elama läks. Igatahes kolm vahvat suvetalle on seega meil sel aastal. Kira on suurepärane ema, lihtsalt hästi hooliv ja hästi karm. Nii nagu tema ütleb, nii on. Kira valis kaks talle, ühe poisi ja ühe tüdruku, kellele ta annab tissist süüa ning ühte neiut toidame lutiämbrist ise. Kasvavad kõik kenasti.



Külastused


Piima on meil rohkem ning nii teeme nii toorjuustu, hapukohupiima kui ka võid. Seda kõike paneme ka lauale, kui külastus on eelnevalt kokku lepitud. Värskes toidus on üks maaelu võti ning nii sööme loomulikult ka ise mõnuga oma kitsesaadusi ja naksakaid, mis saame peenramaalt võtta. Need on lihtsad ja head eined.



Pärnaõied



Enne jaanipäeva said valmis pärnaõied, see tähendab, et maja eest puult langetame ühe oksa ning pärnaõite noppimine on meeldiv ühistöö.



Aga meil kasvab ka teine noorem pärnapuu heinamaa ääres ja kui sellest juuni teises pooles edwardil mööda sõitsin, siis lõi ninna ülimagus meelõhn.


Aga läksid siis Teele ja Anna üks päev sellelt põllu ääres olevalt pärnalt õisi noppima ja Mašakas võttis varbad paljaks ning läks heinamaale ristikheina õite sisse hüppama.



Ja pikema heina sees meeldib Mašakal mängida peitust kuke, kanade ja Puntsliga.




Kirke on ka ju pundis


Kirke sain vahepeal 3 kuud vanaks ning ta on väga jutukas. Kogu aeg seletab inimeste jutule kaasa. Aga muidu meeldib Kirkorovile vaadata puuoksi ning ega temagi Pupu seltskonnast ära ei ütle nagu Anna.



Kasvuhoone püstitamine


Enne jaani sai püsti ka minikasvuhoone. Üllar pani taaskasutuse formaadis ta tükkidest kokku, nimelt ei leidnud see kasvuhoone vanas kohas enam kasutust ning mõneks ajaks sobib meile küll. Teele õde Helina istutas tomatid sisse ning loomulikult oli Mašakas ka platsis, et asjatada ning eelkõige, et kastekannuga solberdada.




Kartulite võtmine


Aga asi, mida Anna teeb tõeliselt kirglikult, on kartulite korjamine. Nimelt on kartulisordil Solistl ilusad mugulad all ning kui need liivasemulla seest välja tulevad, siis Anna korjab need kohe rõõmsalt ülesse ja paneb korvi sisse.



Läheks toas ka mänguasjad nii lihtsalt oma kohale tagasi.


Noortaluniku potipõllumajandus


Et rakendada mõistlikult kitsede allapanu, siis kõrvitsakasvatus on nähtavasti tegevus, millele tasub meil mõelda. Sel aastal katsetame erinevate sortidega, et näha, mis tegelikult hästi kasvab ja maitseb.


Üks maha pandud sort kirjade järgi võib anda saagiks kõrvitsaid ka kaaluga 700 kilo. Seda loomulikult mitte Eesti kliimavöötmes, aga elame-näeme siis, kui suureks kõrvits Eestis võib kitsesõnniku peal kasvada.


Herneid meeldib ka Mašakal peenra pealt pihta panna, kahjuks teinekord võtab koos taimega.


Kapsad on ka kenad.


Ja maasikad on magusad.



Uss põhupalli sees

Üks päev panime põhku kanapesadesse ja siis korraga Anna näitas, et uss, uss, uss ja näe ongi nastik, neid on vist mitu meie lauda juures ja nad on head tegelased, mitte ühtegi hiirt, mitte ühtegi teist närilist ei ole lauda juures ega toas. Igatahes olgu parem hea uss kui hiired.



Uute kanade saabumine


Tahtsime juba mõni aeg tagasi noorkanu juurde võtta, aga lihtsalt polnud mahti sellega tegeleda. Nüüd tõin neljapäeval Nurmenuku talust Pärnu juurest 15 uut noort kana ära. Loomulikult oli Maša kohe mihkel neid erinevaid kaste autos avama. Noorkanad peaksid munele hakkama ca kuu pärast ning seekord läksid nad otse lauta vanade kanade juurde ja tundub, et see on kordi parem variant, kui neid liigselt eraldi õunapuuaias poputada ja puputada. Puntsel läheb siis ärevusse ning kanad muutuvad liiga äpuks.




Ja kanapesa üleval laka peal


Ja üks päev nägin, et üks kana eriti mõnusalt läheb laka peale ülesse mööda redelit ja ronisime siis ise ka ülesse ja oligi. Avastasime mõnusa väikese salapesa.

Laka pealt said siis alla visatud ka viimased vanad vihad ning need pisteti hooga nahka.



Okste kojutoomine ning mugistamine


Kui metsa äärde juhtun, siis ikka viskan edwardile oksi peale ja siis, kui koju sõidan, siis jooksevad kitsed kaasa. Loomulikult on häda nõuda neid oksi kohe endale, mitte et viitsik metsa ääres oma jala peal neid söömas käia.





Poisud on loomulikult okste eest väga tänulikud.


Ja vahepeal on aega ka võrkkiiges olla. Tuleb vast ilus juuli ning mürame edasi.






Aprill 2018 - kokkuvõte, tegutsemised

On olnud palju tegemist ja selletõttu on ka blogi jäänud kirjutamata. Meil väikelapsed kasvavad rõõmuga ja kitsetalled ka aina sirguvad suuremaks. Viimase pooleteistkuu tähtsündmused on olnud veega vetsupoti paika panek majja ning kitsedele suure heinamaa-aediku avamine. Kui vetsupotist nagu pole midagi pildistada, vetsupott nagu vetsupott ikka ning see on hea süsteem meie uue kanalisatsiooniga, siis kitsede aedikust kirjutan postituse teises pooles. Kõigepealt räägin ikka tohkeldamisest.

Kollane karjane


Anna on selline laps, kes tahab väga palju õues olla ning tegutseda oma loomade keskel. Eks ta jäljendab oma vanemaid.


Aga iga hommik, kui Mašakas (Anna hellitusnimi) õue läheb, siis munad on vaja kokku korjata. Karp kätte ja minekut. Kitsetalled ka vaatavad, et kes see kollane mehike niimoodi lauta sisse tuiskab, aga Mašakal pole kitsedeks sel hetkel aega.



Munad tõstab ta hoolikalt karpi, mõnikord juhtub õnnetus ka, sest liiga kirglikult muna käes hoides võib see puruneda.


Kui munad on korjatud, siis aprillis Mašakas pani kitsedele silonaksu. Tassib seda kõikjale laiali ning loomulikult on silo vaja panna ka seina sisse.



Samuti on vaja harjutada mõne tallega loomade keelt.


Ja kui jalg väsib, siis kukud lihtsalt pikali ja natuke aega lamad.


Üks päev aprillis iss võttis laudas lahti poegimisbokse, siis sai pea lauda ukse vahelt sisse pista ning näpuga näidata, et mida tegema peab.


Aga siis tuleb ju loomadele vett tassida. Suurte kastekannudega vinnata kitsedele juua ja kui suuri kastekanne veel tõsta ei jõua, siis oma väikese kastekannuga saab väga edukalt vett kukekesele ja kanadele panna.






Teinekord annavad vanemad ka mulle reha kätte, siis ma tegelikult eriti riisuda ei viitsi, parem on istuda käru peal ja Pupu (Anna kutsub nii Puntslit) mänguasju endale kahmata.


Pupu võtab siis mõne mänguasja tagasi, siis on muidugi skandaal suur.



Üks lemmik asju on mõõdulint, see tuleb memmelt ja issilt ära võtta, juba olen kasutuskõlbmatuks suutnud muuta kaks mõõdulinti, aga mis see teeb, asjad peavad ikka ennekõike täpselt mõõdetud saama.



Aga mõnus oli porisel ajal hüpata lombis. Ma olen täiesti tavaline laps, kõigile lastele meeldib pori.


Rattasõiduga on nii, et see on huvitav, aga veits jama veel mulle praegu. Puudub justkui suurem oskus, samas see ratas ise on huvitavam asi, kui sõitmine.



Küll aga on mõtestatust olemas kalapüügis. Kuigi iss ei saanud ka sel proovipüügil ühtegi kala kätte, siis kindlasti hakkame me koos kalal käima. See on juba kokku lepitud.



Ja kalastuse vahepeal tuleb loomulikult helluse hoog peale, et Kirket patsutada.



Karjuseala avamine


Jah, Mašakas on vägev tegelene. Käisime perega koos ka Maamessil, ennekõike seetõttu, et lätlastega kooskõlastada meie elektrikarjus. Lätlastel meile sobivad juppe kaaasas polnud, aga Maamessil oli ikka tore. Annale avaldus kõige rohkem muljet loomulikult saagimine ja lamba krussis sarved.


Aga võtsime siis paar päeva hiljem ette retke Valmiera taha Cesise juurde ning saime elektrikarjuseks vajalikud jupid kätte. Postidena läksid käiku loomulikult kitsede poolt näritud pulgad. Teele õe pere abiga sai karjus paika ning generaator vooluvõrku, maandus paika ning uks valla.



Eks alguses kitsed mõtlesid, et mis toimub, aga siis järgnesid ning siis kõlas loomulikult ka šampuse pauk. Avatud, sellest saab vabaduse wonderland.



Eks meil läheb nüüd elu päris palju mugavamaks, sest põhikirjale pole vaja sööta ette vedada rohelisel ajal. Ja l
oomulikult on ilus vaadata, kuidas kitsed jooksevad koplis pundis koos, aga ega nad alguses metsa äärde oksi sööma ikkagi ei julgenud minna. See võttis ca nädal, siis hakkasid ka metsa veeres kambaga käima.



Ja loomulikult "Eesti otsib karjakoera" mitmekordne võitja Pupu valvab neid, kui just parasjagu maja koridoris hambad laiali unenägude maailmas pole.


Ja teinekord on nii, et Kira või Klara jääb lastega lauda juurde ning kõik teised suured kitsed lähevad karjamaale, aga kasvataja on lastega kodus. Ei tea, miks see nii on, ega see kitsede mõtlemine on suhteline nüansirikas.



Teadeanne, tulge külla, aga Avatud Talude Päev jääb seekord vahele

Arvame, et meile on Avatud Talude Päevast osavõtt paras üle aasta ehk järgmise aasta suvel teeme jälle programmi. Aga ka see aasta ootame erinevaid inimesi endale külla, tegime selle jaoks eraldi lehekülje, kus on kirjas, et milliseid külaskäike pakume ning keda külla ootame, vaata SIIT.


Kitsede müük 2018


Kitsepoisid on veel müügis, tegelikult on broneeritud rohkem kui kirjas, aga kuna ostjad ei taha ise valida, siis pole ma bronne kõiki veel peale pannud. Aga jah, tüdrukud on broneeritud selleks aastaks, poissi palun küsi, kui su kari vajab uut meest. Poisse on võimalik osta ka nn lemmikloomaks-heina/muruala hooldajaks, aga siis ainult 2 või 3 poissi korraga ning uus kodu peab olema Prias registreeritud, sest need on kõik ametlikud õpetatud mehed. Ühesõnaga, vaata lisa SIIT. Pildid on märtsis tehtud, talled nüüd palju suuremad, kasvavad kiiresti. Küsi lisa.

Teatrit ja autosid!


Aga jah, vanad autod on ilusad, samuti on ilusad kuivavad oma metsa lepahalud.

Ja väga oluline on kõige ilu sees teha teatrit. Näidata oma väikesele õele emotsiooni ja jutustada lugu.


Paneme edasi!


Sünnid ja sündmused

Lumi sulas ära paari väga sooja päevaga. Hetkel on veel ööd miinuses, aga see on ajutine. Meil on juhtunud palju, eelkõige on alanud uued elud. See on ilus.

Kevad annab märku


Kui kukk on maja ees päeval kohal, siis tähendab, et nädala pärast on +10. Eile öösel muidugi oli  -14, aga kukk üldiselt oma ennustustega ei eksi. Meil kukk nüüd ootab maja ees ja toetab oma koheva tagumiku uksematile. Ta tahab, et talle visataks naksu akna alla. Kui naks siis lendab, siis saab Anna aknast kukke vaadata ning ei-tea-kust lendab koheselt kohale ka kuke paar kanajüngrit.


Samuti on kanad kohal ka poisude aedikus, varsti võib hakata sealt siis ka mune otsima. Poisud kolisid siis väliaedikusse paari nädala eest ning Hummelsi pani meestele kohe treeningud peale.

Taaskasutus



Aga lauta nokitsesin ajutised sulud. Poegimissulgude ehitus on selline taaskasutuse meistriklass. Kasutusse lähevad nii kitsede poolt näritud lepatalad kui lauajäägid kui euroalused. Sellised boksid on vajalikud selleks eelkõige, et kitsedest kes soovib, saaks vaikselt omaette poegida ning saab ka esimesed ööpäevad vähemalt öösiti oma talledega omavahel olla. Hiljem need boksid uuesti kaovad ja kõik loksub suures kambas paika.


Aga enne poegimist oli esialgu nii, et kitsed nautisid õues esimesi tõelisi kevadilmasid ja uuendusi laudas vaatasid üle eelkõige kanad.




Meie väike laudake üldjuhul hakkab kogu pundile väikseks jääma ning varsti tuleb kaaluda kanadele uue häärberi kohta. Ikka kõik selleks, et kitsed kenasti lauta ära mahuks eks.

Kirke sünd


Aga enne kitsi sündis Kirke pühapäeval 11. märtsi päeval. Kirke on isa krimpsus kulmudega ja ema sooja naeratusega, kui ta suvatseb naeratada. Igatahes Mart ja Anna tõid Teele ja Kirke haiglast koju ning Anna tunneb loomulikult huvi oma väiksema õe vastu.



Kirke esialgu sööb tissi, magab ja pussutab ning teeb neid kõike kolme tegevust pühendunult.


Kitsede poegimiste algus


Kolmapäeval 14. märtsil alustasid kitsed poegimist. Kõigepealt Anglo Nubiani ristand hüüdnimega "sõber".


Kaks väikest tallekest olid hommikuks väiksemas laudas ning samal päeval poegis oma nupsikud ära ka Klara. Kui alguses vaatasime, et kõik on tüdrukud, siis tegelikult on mõlemal üks poiss ja üks tüdruk.



Viimastel päevadel on poisi ja tüdrukuga saanud eeskujulikult maha ka Sonja esimese poegimise tütar Inka ning üks kahest Sonja teise poegimise tütrest Birte.



Sonja kolmikud tüdrukud


Aga memme Sonja poegis 16. märtsil Kalde talu esimesed kolmikud ja kõik kolm on tüdrukud. Arvestades, et Sonja on puhtatõuline thüringi kits, kellel on jõhker udar ning sealt udarast tuleb ka jõhkralt piima ning et meil on nüüd karjas 6!!! Sonja tütar, siis järeldus on, et Sonja on eliit. Me ei aja oma kitsede jõudluses (ehk siis piimakoguses/rasvasuses) näpuga järge, aga see on juba eelmistel aastatel näha olnud, et Sonja on meie karja au ja uhkus. Sel aastal ootavad ees temalt uued piimarekordid. Loodame siis, et neist seekordsetest Sonja ja Hummelsi kolmikutest kasvavad emale väärilised järglased. Lihtsalt rõõm.





Tallede märgistamine



Talledele paneme kõrvamärgid siis, kui kõik kitsed on poeginud. Praegu märgistame nad paeltega ning need on siis sellised värvilised kärtsupaelad, millele kirjutame peale ema kõrvamärgi numbri. Nii oleme kindlad, et sugupuud üles märkides ei lähe vale tall vale ema alla kirja. Praegu on siis kogu gänd kevadiselt värviline.



Õues tatsamised


Aga õues, kui on kevade lõhn, siis Puntsel ajab nina kummi ja tunnetab südamega, et kas kuskil on suurt saaki.


Anna leidis muidugi paku pealt asitõendid ning jänest oli vaja tal kindlasti kohe kaasas kanda õue peal mõnda aega.


Loomulikult on selliste kevadiste ilmadega, kui maapind on veel kõva, ülihea õues ringi askeldada. Jalad ei lähe veel poriseks nagu juba varsti mõnda aega lähevad. Kõik on rõõmsad ja kogu selle tegutsemise vahel saab ikka päris palju ju ka nalja.


Ja kõige tähtsam on magada magusat und.


Ja samuti kevadel koheselt igat rohuliblet uudistada.


Paneme edasi, praegu on 5 kitse poeginud, 8 veel minna, kohe varsti lähen veel tänagi õhtul lauta vaatama, et mis toimub. Võib olla uusi toredaid tegelasi jälle juures.


Hummels oma karjaga soovib kõigile tegusat kevadet!